Oma neljas hiljutises otsuses väljendas ÜRO inimõiguste komitee seisukohta, et Türkmenistani valitsus on karistanud ebaõiglaselt mehi, kes väeteenistusest süümelistel kaalutlustel keeldusid. * Samuti on komitee veendunud, et vanglas valitsevad kohutavad tingimused rikuvad vangide õigusi, mis on sätestatud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis. Komitee otsused kohustavad Türkmenistani heastama rahvusvahelise inimõiguste seaduse rikkumised.

Veebruaris 2015 vaatas komitee läbi türkmeenist Jehoova tunnistaja Zafar Abdullaýewi kohtuasja. Mees oli kaks korda süüdi mõistetud süümelistel kaalutlustel väeteenistusest keeldumise tõttu. Kui Zafar Abdullaýew aprillis 2009 Daşoguzi linnakohtu ette tuli, teatas ta, et Piiblit uurides on ta jõudnud kindlale otsusele mitte kanda relva, mitte õppida sõdima ning mitte toetada ühelgi muul moel sõjalist tegevust. Samuti ütles ta, et on valmis osalema asendusteenistuses. Sellest hoolimata mõistis kohus talle tingimisi 24-kuulise vangistuse * „sõjaväeteenistusest kõrvalehoidmise eest”.

11 kuu pärast seisis Zafar Abdullaýew taas sama kohtu ees, kuna ta oli saanud uue sõjaväekutse. Ta jäi oma seisukohale kindlaks. Kohus määras talle 24-kuulise vanglakaristuse.

Komitee meelest rikuti sellega, et Zafar Abdullaýewit karistati sõjaväeteenistusest keeldumise eest kaks korda, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti sätet, et „kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada kuriteo eest, milles teda ... kord juba lõplikult süüdi või õigeks mõisteti”. (Pakti artikkel 14, punkt 7.) Veelgi enam, komitee oli seisukohal, et mõlema süüdimõistmisega rikuti „õigust mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele”. (Pakti artikkel 18, punkt 1.)

Seýdi LB-E/12 vanglas pandi Zafar Abdullaýew kohe kümneks päevaks isolatsiooni. Seal vangivalvurid peksid teda ja kohtlesid muul viisil vääralt.

Vahemikus 2010–2011 vangistati väeteenistusest süümelistel kaalutlustel keeldumise pärast veel kolm Jehoova tunnistajast meest: Ahmet Hudaýbergenow, Mahmud Hudaýbergenow ja Sünnet Japparow. Meeste sõnul koheldi ka neid Seýdi vanglas jõhkralt ning peksti kogu vangistuse jooksul.

Kõigi nelja mehe kirjeldus vanglas valitsevate tingimuste kohta oli samasugune. Umbkaudu 40 vangi olid tuubitud kongi, kus puudusid elementaarsed sanitaartingimused ja istuda sai vaid betoonpõrandal. Öösiti olid neil kasutada vaid räpased tekid ning neidki ei jätkunud kõigile.

Oktoobris 2015 langetas komitee otsuse Hudaýbergenowite ja Japparowi asjas. Nagu ka Zafar Abdullaýewi puhul, otsustas komitee, et see, kuidas võimud vangistatud mehi kohtlesid, rikkus pakti sätet, et „kellegi suhtes ei või rakendada piinamist või julma, ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist või karistust”. (Pakti artikkel 7.) Peale selle nentis komitee, et äärmiselt viletsad elamistingimused rikkusid vangide „õigust humaansele kohtlemisele ja inimväärikuse austamisele”. (Pakti artikkel 10.)

ÜRO inimõiguste komitee möönis, et Türkmenistani seaduse järgi on kõik mehed sõjaväekohustuslased. Siiski rõhutas komitee, et kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti järgi peaks sõjaväekohustusest vabastama need, kelle keeldumise põhjuseks on siirad usulised veendumused. Sellisel põhjusel keeldujate süüdimõistmine ja karistamine on vastuolus ühe põhiõigusega, „õigusega mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele”.

Komitee kohustab Türkmenistani valitsust tagama oma kodanikele „väeteenistusest süümelistel kaalutlustel keeldumise õiguse”, uurima põhjalikult teateid „julma, ebainimliku, ... väärikust alandava kohtlemise” kohta ning võtma vastutusele kõiki, kes on süüdi väärkohtlemises. Komitee nõuab, et valitsus heastaks neile meestele tehtud kahju, sealhulgas maksaks neile kohast kompensatsiooni ja kustutaks karistusregistrist sissekanded, mis puudutavad nende keeldumist sõjaväeteenistusest.

Türkmenistani valitsus on teinud süümelistel kaalutlustel väeteenistusest keeldujatesse suhtumises edusamme. Märtsis 2015 vabastati viimane Jehoova tunnistaja, kes oli vangistatud väeteenistusest keeldumise pärast.

Siiski on Türkmenistanis Jehoova tunnistajaid vangistuses muudel põhjustel. Endiselt on vangis pereisa Bahram Hemdemow. Politsei korraldas 14. märtsil 2015 haarangu tema koju, kus toimus parasjagu usukoosolek, ja võttis ta vahi alla. Kohus mõistis ta neljaks aastaks vangi usulise tegevuse pärast. Nüüd tuleb tal taluda väärkohtlemist ja äärmiselt viletsaid elamistingimusi kurikuulsas Seýdi sunnitöölaagris.

Jehoova tunnistajad ja kõik teised Türkmenistani elanikud ootavad, et valitsus hakkaks täiel määral täitma oma kohustust austada inimõigusi, sealhulgas õigust mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele.