12. novembril 2020 langetas Euroopa Inimõiguste Kohus kolm otsust Ukraina Jehoova tunnistajate kasuks. Kolm juhtumit olid esitatud kohtule 2014. ja 2015. aastal. Kohtuasjade nimed on Zagubnja ja Tabatškova vs. Ukraina, Migorjanu ja teised vs. Ukraina, Kornilova vs. Ukraina. Kõigis kohtuasjus oli küsimus selles, et õiguskaitseorganid ei reageerinud piisavalt, kui Jehoova tunnistajaid oli vägivaldselt rünnatud. Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas, et Ukraina võimud ei kaitsnud vendade õigusi ja et ohvritele tuleb maksta kahjutasu 14 700 eurot.

Zagubnja ja Tabatškova vs. Ukraina. 20. aprillil 2009 olid õde Zagubnja ja õde Tabatškova majast majja kuulutamas Novi Mlõnõ külas. Kohaliku õigeusu kiriku preester Mõkola Lõssenko nägi neid tänaval ja hakkas neid puukepiga jõhkralt vastu pead ja selga peksma. Kuigi ründaja tunnistas üles, et tema eesmärgiks oli õdesid hirmutada ja nende tegevus lõpetada, ei saanud ta karistada.

Migorjanu ja teised vs. Ukraina. 5. aprillil 2012 olid 21 Jehoova tunnistajat ja mitmed külalised kogunenud mälestama Jeesuse surma. Järsku segas koosviibimist rahvajõuk, mille eesotsas oli õigeusu kiriku preester Oleksijem Greku. Rahvajõuk karjus roppusi ja ähvardas kohalolijaid, kelle hulgas oli ka lapsi ja eakaid naisi.

Preester ja tema kaasosalised ründasid edaspidi Jehoova tunnistajaid korduvalt. Nad peksid vendi, panid ühe venna auto põlema ja viskasid Molotovi kokteili majja, kus Jehoova tunnistajad magasid. Ohvrid andsid nendest juhtumitest politseile teada ja esitasid ka tõendeid, isegi videosalvestisi. Politsei keeldus liigitamast neid rünnakuid vaenukuritegudeks Jehoova tunnistajate vastu ja väitis, et ründajaid pole videode põhjal võimalik tuvastada. Preestrit ja tema kaasosalisi ei karistatud.

Kornilova vs. Ukraina. 7. märtsil 2013 kutsusid õde Kornilova ja õde Serdjuk Nossivka linnas inimesi Kristuse surma mälestusõhtule. Üks mees hakkas neile roppusi karjuma ja nende usku mõnitama. Seejärel ta ründas neid ja lõi õde Kornilovat näkku nii kõvasti, et õde sai peapõrutuse. Õde oli selle tõttu 11 päeva haiglas. Politsei keeldus tunnistamast, et õde Kornilovat rünnati usu pärast ja väitis, et õde oli ründaja „isikliku vihavaenu” ohver. Kohus määras kallaletungijale leebe trahvi.

Ukraina harubüroo esindajad kohtusid korduvalt kohalike, riigi ja rahvusvaheliste ametnikega, et tagakiusamise probleemi arutada. Kuna see ei toonud tulemust, hakkasid vennad 2014. aastal esitama juhtumeid Euroopa Inimõiguste Kohtule. Huvitaval kombel hakati aasta varem tähelepanu pöörama usulisele sallimatusele Ukrainas. Ühes 2013. aasta aruandes sõnab Ukraina õigusvahemees: „Kui politsei ei uuri lõpuni kuritegu, mille motiiviks võib olla sallimatus, tekitab see karistamatuse õhkkonna.” Samuti 2013. aasta perioodilises aruandes Ukraina kohta märkis ÜRO inimõiguste komitee, et vaenukuritegusid, sealhulgas neid, mida tehakse Jehoova tunnistajate vastu, käsitletakse Ukrainas vaid kergete rikkumistena. Komitee jõudis järeldusele, et Ukraina valitsus peaks „tegema kindlaks, et kuritegusid uuritakse hoolikalt, et kurjategijatele esitatakse süüdistus, ... ja süüdimõistmise korral neid karistatakse vastavalt, ja et ohvritele määratakse piisav hüvitis”.

Viimastel aastatel on Ukraina valitsus hakanud astuma samme olukorra parandamiseks. Jehoova tunnistajatel on Ukrainas usuvabadus, kuid me loodame, et need kolm Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust ajendavad Ukraina ja teiste riikide ametnikke meie vendade ja õdede usuvabadust ka kaitsma. Me ootame aega, kui õiglane Jumal Jehoova lõpetab igasuguse ülekohtu. (5. Moosese 32:4.)