Õde Ljudmõla Mozul ja õde Katerõna Rozdorska püüavad Jehoova abiga tulla toime sõja põhjustatud füüsiliste ja emotsionaalsete haavadega. Nende abikaasad Petro Mozul ja Dmõtro Rozdorski olid esimeste Jehoova tunnistajate hulgas, kes sõja tõttu surma said. Kahjuks on praeguseks juba 34 meie usukaaslast oma elu kaotanud.

Petro ja Ljudmõla ristiti aastal 1994. Nad olid abielus 43 aastat.

Ljudmõla ütleb: „Usukaaslased lohutavad mind iga päev. Nad helistavad mulle kogu aeg. Ma sain kirja ka Ukraina harubüroost. See oli väga lohutav ja kaastundlik kiri ja tõi mulle pisarad silma.”

Sõda algas 24. veebruaril 2022. Petro, kes teenis viipekeelses koguduses abilisena, sai surma 1. märtsil, kui ta püüdis koos perega põgeneda Harkivist, mida ägedalt pommitati.

Linna oli juba mitu päeva pommitatud, kui seda hakkasid ründama hävituslennukid. Petro ja Ljudmõla ning nende poeg Oleksi oma naise Marinõga korjasid hädavajalikud asjad kokku ja olid poole tunni pärast valmis kahe autoga põgenema. Ljudmõla jutustab: „Me olime ühes eramajade piirkonnas, kui sattusime õhurünnaku alla. Lööklainete tõttu auto sõna otseses mõttes rappus.”

67-aastane Petro sai tõsiselt vigastada, kui pööras järsult rooli, et vältida kokkupõrget Oleksi autoga. Ljudmõlat tabasid jalga ja kõhtu šrapnellikillud. Oleksi ja Marõna jäid terveks. Petro ja Ljudmõla viidi haiglasse, kus Petro peagi suri. Ljudmõla sai abikaasa surmast teada 3 päeva hiljem, kui ta oli haiglast väljas.

Ljudmõla ütleb: „Kui mõtlen Jehoova headuse ja tema kauni eesmärgi peale, tunnen südames rahu. Olen kindel, et uues maailmas kohtun oma kalli abikaasaga uuesti. Ma ootan väga seda rõõmsat hetke.”

Katerõna ja Dmõtro Rozdorski olid 8 aastat abielus. 8. märtsil helistas Dmõtro Katerõnale töölt ja ütles: „Olen varsti kodus.” Need jäid tema viimasteks sõnadeks oma naisele.

Mitu tundi hiljem helistas Katerõnale üks Dmõtro töökaaslane ja ütles, et ta mees astus miini otsa ja viidi haiglasse. Teda opereeriti, aga 5 tundi hiljem ta suri.

Katerõna räägib: „Jehoova mitte lihtsalt ei hoidnud mul käest kinni, vaid Jehoova hoidis mind süles sel ööl. Ma tundsin, et ta on väga lähedal.”

28-aastane Dmõtro ristiti 2006. aastal. Ta teenis ühes Donetski oblasti koguduses vanemana.

Varsti pärast abikaasa matuseid võttis Katerõna ette teekonna turvalisemasse paika Ukrainas. See reis kestis 12 tundi. „Mulle on saadetud julgustuskirju kõikjalt Ukrainast ja kaugemaltki,” ütleb ta. „Vennad ja õed täitsid mu südame armastusega, nii et valule ei jäänud ruumi.”

Ta jätkab: „Ka kuulutustöö lohutab mind ... Ja kui mul läheb väga raskeks, siis kordan mõttes piiblitekste, nagu näiteks Filiplastele 4:6, 7.”

Me oleme veendunud, et Jehoova toetab ka edaspidi meie armsaid õdesid ja vendi, kes on sõja tõttu mõne lähedase kaotanud. (Laul 61:1–3.)