Ukrainas on sõja tõttu ligi 47 000 Jehoova tunnistajat pidanud oma kodust lahkuma. Paljud neist on põgenenud turvalisematesse piirkondadesse riigis. Seal kannavad usukaaslased nende eest hoolt, pakkudes toitu, peavarju, riideid ja muud vajalikku. Neil heldekäelistel vendadel-õdedel on ka endil majanduslikke raskusi, aga nad on siiski külalislahked hättasattunud usukaaslaste vastu.

Olha ja tema abikaasa, kes pole Jehoova tunnistaja, elavad Umanis. Sõja esimese kahe kuu jooksul pakkusid nad majutust kokku 300 vennale ja õele. Mitmed neist jäid ainult üheks ööks, enne kui edasi liikusid. Sageli juhtus nii, et Olha sai külaliste saabumisest teada keset ööd, ainult mõni hetk enne seda, kui nad kohale jõudsid. Ühel korral ööbis nende juures korraga 22 usukaaslast. Ka nende 18-aastane poeg Stanislav on külalislahke. Ta magab tihti põrandal, et sõjapõgenikud saaksid tema tuba kasutada.

Olha sõnab: „Mulle toob suurt rõõmu see, et ma saan nendel keerulistel aegadel teha midagi Jehoova rahva heaks. See teeb mind väga õnnelikuks.”

Andri ja tema naine Ljudmõla majutasid viie nädala jooksul 200 inimest. Kord ööbis nende juures korraga 18 usukaaslast. Andri jutustab: „Meil oli varutud toitu, nagu harubüroo oli soovitanud, ja sellest jagus meile kõigile pooleteiseks nädalaks. Vennad-õed jätsid tänukaarte rahaga. Selle eest ostsime järgmistele külalistele toiduaineid, mida saada oli. Saime toitu ka hädaabikomiteelt, nii et meil oli kõik vajalik olemas.”

Õde Vita, kes elab Ivano-Frankivskis, kolis märtsis ajutiselt oma õe juurde, et sõjapõgenikest usukaaslased saaksid tema korterit kasutada. „See pole minu jaoks ohver, vaid armastuse tegu,” ütleb Vita. „Ma tahtsin väga neid aidata. Me oleme ju üks pere.”

Natalja elab oma abikaasa ja tütre Habrielaga Ternopilis. Kui algas sõda, kaotasid nad kõik töö ja pidid elama säästudest. Sellegipoolest võtsid nad enda juurde ühe põgenikust õe ja tema erivajadusega tütre.

Natalja räägib: „Mulle tuli meelde üks Aafrika õde, kes oli väga vaene, aga majutas kokkutuleku ajal 14 usukaaslast, ja nad said hakkama. Selle Aafrika õe kogemus innustas mindki teisi aitama.”

Need vennad ja õed on elav tõend sellest, et kui loodame Jehoovale, saame isegi rasketes olukordades olla külalislahked. (Roomlastele 12:13.)