Kahjuks on Ukrainas veel meie usukaaslasi surma saanud. Kokku on selle sõja tõttu oma elu kaotanud 28 Jehoova tunnistajat.

Nagu oleme uudistest näinud, said sõja esimestel nädalatel eriti kõvasti kannatada Kiievi lähiümbruse linnad. Seal piirkonnas elas umbes 4900 Jehoova tunnistajat ja neist üle 3500 on nüüdseks põgenenud.

Järgnevalt räägime mõned juhtumid, mis näitavad, et sealsetel vendadel on kõigutamatu usk, kuigi neid tabavad rängad katsumused.

Kogudusevanem Oleksandr oli põgenenud Makarivist Ukraina keskossa, aga ta hakkas muretsema oma grupi nelja kuulutaja pärast, kellega ei olnud võimalik kontakti saada. Niisiis pöördus ta tagasi sõjapiirkonda, et nad üles leida. Ta ütleb: „Ma teadsin, et Jehoovale on tema teenijad väga olulised. ... Kui ma jõudsin nende maja juurde, siis nägin, et see oli saanud pommitabamuse. Keldriuks oli kinni ja keegi ei vastanud mulle. Ma hakkasin väga muretsema.” Oleksandr murdis keldriukse lahti ja talle vaatas vastu grupp inimesi. Seal olid kõik kuulutajad ja mõned nende naabrid.

Jaroslav jutustab: „Olime keldris kaheksa päeva. Meil oli igaühe jaoks mõned küpsised ja klaas vett päevas. Aga me lugesime piiblit ja meie väljaandeid ning palvetasime ja julgustasime üksteist. Kui Oleksandr mu nime hüüdis, mõtlesin, et sõdurid on mulle järgi tulnud ja et ma saan surma. ... Ta päästis meid kõiki. Me oleme Jehoovale väga tänulikud õdede ja vendade eest, kes meie eest palvetavad ja isegi oma eluga riskivad, et meid aidata.”

Põlõp ja veel üks vend tahtsid viia toitu neile, kes olid jäänud Borodjanka linna. 17. märtsil, kui nad olid sinnapoole teel, võtsid sõdurid ära Põlõpi auto ja ka toidu. Sõdurid panid neil käed raudu ja sidusid silmad kinni. Vennad viidi ühte keldrisse, kus nad pandi väiksesse ruumi, kus oli veel seitse meest. Kahe päeva pärast viidi vennad ühte kongi, kus valvurid neid öösel peksid. Põlõp ütles: „Ma arvasin, et suren. Ma palvetasin, et jääksin ustavaks.”

Kord, kui teda peksti, hakkas Põlõp kuuldavalt palvetama. Ta palus eakate õdede eest, kellel pole toitu, ja oma pere turvalisuse eest. Samuti tänas ta Jehoovat, et oli saanud teda aastaid rõõmsalt teenida. Ta viidi tagasi kongi, kus ta palvetas selle eest, et sõdurid mõistaksid, et Jehoova tunnistajad ei ole ohtlikud. Mõlemad vennad hakkasid valvuritele kuulutama. Kahe päeva jooksul kuulutasid nad kõigi vahetuste valvuritele. Üks vangistatud mees hakkas samuti piibli vastu huvi tundma. Vennad ja huvi ilmutanud mees vabastati 27. märtsil.

Vallalisel õel Svitlanal ei õnnestunud kaks nädalat Butša linnast põgeneda. Ta ütleb: „Mõistan nüüd paremini kui kunagi varem, kui tähtis on Jehoovalt tulev rahu. See, et meil on Jumala rahu, ei tähenda, et me alati teame, mida teha. Just siis, kui me ei näe väljapääsu, loodame täielikult Jumalale.”

Kui Svitlanal õnnestus põgeneda turvalisemasse kohta Ukrainas, kuulutas ta tee peal ühele naisele ja tema nooremale sugulasele. Kui nad sihtkohta jõudsid, võttis üks Jehoova tunnistajatest perekond nad vastu ja majutas neid kõiki. Järgmisel päeval tahtis naine tulla koguduse koosolekule ning saada piiblit ja meie kirjandust. Svitlana hoiab temaga seniajani ühendust.

12. aprilli seisuga oleme Ukrainast saanud allolevad andmed. See info põhineb kohalike õdede ja vendade teadetel. Siiski võivad tegelikud numbrid olla märgatavalt suuremad, kuna paljude linnadega on raske ühendust hoida.

• 28 kuulutajat on hukkunud

• 48 kuulutajat on saanud vigastada

• 40 778 kuulutajat on põgenenud riigi rahulikumatesse piirkondadesse

• 278 kodu on hävinud

• 268 kodu on saanud suuri kahjustusi

• 746 kodu on saanud väiksemaid kahjustusi

• 1 kuningriigisaal on hävinud

• 9 kuningriigisaali on saanud suuri kahjustusi

• 26 kuningriigisaali on saanud väiksemaid kahjustusi

• Ukrainas on moodustatud 27 hädaabikomiteed

• Hädaabikomiteed on aidanud 41 974 kuulutajal leida peavarju mõnes turvalisemas piirkonnas

• 18 097 kuulutajat on põgenenud teistesse riikidesse, kus nende eest hoolitsevad usukaaslased