Usuvihast ajendatuna on relvastatud rühmitused Ida-Ukrainas alates augustist 2014 võtnud vangi või julmalt kohelnud 26 Jehoova tunnistajat. Selles piirkonnas elab palju Jehoova tunnistajaid ning nad on tuntud oma kuulutustöö ja poliitilise erapooletuse poolest. Mõned relvastatud rühmitustesse kuulujad on kasutanud ära seda, et piirkonnas on viimasel ajal puudunud seadus ja kord, ning valinud Jehoova tunnistajad julma kohtlemise märklauaks. a

• 21. mail 2015 pidasid politseinikud Stahhanovi linnas usulise tegevuse pärast kinni kaks Jehoova tunnistajast meest, kes on mõlemad üle 60-aastased. Mehi süüdistati rahurikkumises ning neile määrati 15-päevane arest. Kui nad politseis vahi all olid, süüdistati neid lisaks spionaažis ning kuulati korduvalt üle, et saada infot Jehoova tunnistajate organisatsiooni kohta. Koguduseliikmed pöördusid kohaliku prokuröri poole palvega mehed vabastada, kuid ta lükkas palve tagasi. Algul pereliikmeid ega usukaaslasi meeste juurde ei lastud; hiljem siiski lubati neil tuua neile kolm korda nädalas toitu, rõivaid ja ravimeid. Üks meestest vabastati 2. juunil 2015. Teine vabastati päev hiljem ja tal kästi piirkonnast lahkuda.

• 17. mail 2015 pidasid relvastatud mehed Novoazovski piirkonnas kinni neli Jehoova tunnistajat. Nad sidusid neil silmad kinni ja viisid nad püssitoru ähvardusel kohalikku sõjaväestaapi. Nad peksid neid julmalt kaks tundi ning teesklesid, nagu kavatseksid nad hukata. Nad nõudsid, et noorim neist armeega ühineks ning et kõik nad tunnistaksid õigeusku ainsa õige religioonina. Jehoova tunnistajad vabastati pärast seda, kui nad olid veetnud öö kitsas improviseeritud ühiskongis.

• 22. jaanuaril 2015 röövisid kolm relvastud meest Donetskis Jehoova tunnistaja tema töökohalt. Mehe perekonnal polnud õrna aimugi, kuhu ta on viidud ja mis põhjusel. Vahi all olles selgitas mees korduvalt, et on poliitiliselt erapooletu. Ta vabastati üheksa päeva hiljem.

• 9. augustil 2014 viis miilitsa relvastatud töötaja Luganski oblastis Stahhanovis kaks Jehoova tunnistajat sunniviisil endaga kaasa. Kuue päeva jooksul, mil nad vangis olid, peksid nende röövijad neid korduvalt ning teesklesid, nagu kavatseksid nad sandistada ja hukata. Röövituile ei antud küllaldaselt toitu, vett ega rõivaid, samuti ei võimaldatud neile mingit arstiabi. Nende röövijad üritasid sundida neid oma usust lahti ütlema, õigeusu usutunnistust järele kordama ja ikoone kummardama, näidates sellega selgelt, et nende viha põhjuseks on Jehoova tunnistajate religioon. Julmast kohtlemisest hoolimata ei teinud Jehoova tunnistajad oma kristlikes seisukohtades järeleandmisi.

Jehoova tunnistajad elavad oma usuliste veendumuste kohaselt ja keelduvad sõdimisest ning ei toeta kumbagi Ukraina sõjalise konflikti osapoolt ei rahaliselt ega muul moel. Relvarühmitused on Jehoova tunnistajaid rünnanud, kuna viimased on poliitiliselt erapooletud ega tunnista õigeusku. Nende rünnakute näol on tegemist brutaalse püüdega sundida Jehoova tunnistajaid oma usku salgama.

Kuna Ida-Ukrainas käib senini võitlus võimu pärast, pole sealsetel Jehoova tunnistajatel võimalik saada mingit õiguslikku kaitset. Jehoova tunnistajad on teavitanud neist ja teistest samalaadsetest intsidentidest rahvusvahelist kogukonda, kaasa arvatud ÜRO eriraportööri piinamise küsimuses.

Raskustest hoolimata on Jehoova tunnistajad Ida-Ukrainas kindlalt otsustanud jääda erapooletuks. Nad teenivad Jumalat edasi, ehkki ilmutavad seejuures teatavat ettevaatust. Nad ei lakka lootmast, et sealsed võimud hakkavad toetama põhilist inimõigust usuvabadust.