„Kui kohtuotsust kuriteo kohta kiiresti täide ei viida, kasvab inimeste südames julgus kurja teha.” Selle õpetussõna paikapidavust võib näha Ukrainas, kus üha enam Jehoova tunnistajaid on langenud vihakuritegude ohvriks. Jehoova tunnistajad on tänulikud, et Ukraina valitsus garanteerib usuvabaduse. Neid teeb aga ärevaks see, et nendevastaseid vihakuritegusid aina lisandub ning et võimud lasevad nende toimepanijatel karistamatult tegutseda.

Ukrainas on alates aastast 2008 toimunud 64 füüsilist rünnakut Jehoova tunnistajate vastu nende usulise tegevuse ajal või vahetult peale seda. Kuueteistkümnel juhul olid ründajateks õigeusu preestrid.

Aastatel 2008 kuni 2013 sooritati ka 190 vandalismiakti kuningriigisaalide kallal ning 13 korral üritasid kurjategijad hävitada hooneid süütamise teel. Võrreldes eelmise nelja aastaga kahekordistusid aastatel 2012 ja 2013 vandalismiaktid kuningriigisaalide kallal.

Rünnakud on läinud ka järjest ägedamaks. 2012. aastal põletati Donetski oblastis maha kaks kuningriigisaali. 2013. aastal said kahe kallaletungi ohvrid sedavõrd ränki vigastusi, et olid sunnitud viibima pikaajalisel haiglaravil.

Jehoova tunnistajad on pöördunud kaitse leidmiseks võimude poole, kuid pole abi saanud, sest võimud pole algatanud kohest ja tõhusat juurdlust ega süüdlasi kohaselt karistanud.

Vandalism. Vahejuhtumist teatamise korral on politsei tegutsemisega venitanud või pole üldse reageerinud. Kui kuriteoteade ongi registreeritud, keelduvad võimud tihtilugu menetlust algatamast või siis lükkavad seda aina edasi. Isegi kui juurdlus on algatatud, jätavad prokurörid seaduserikkujale süüdistuse esitamata või siis määrab kohus vaid sümboolse karistuse. Aastatel 2008–2012 ei esitanud võimud 111 vandalismijuhtumi korral vandaalidele mitte mingit kuriteosüüdistust.

Füüsilised rünnakud. Tihtilugu ei uuri politsei rünnakuid korralikult ega ürita kuriteo toimepanijaid välja selgitada. Kui kohtumenetlus ongi algatatud, süüdistavad või karistavad võimud vägivallatsejaid haruharva. Isegi kui kohtud kurjategijaid karistavad, ei vasta määratud karistus kuriteo raskusele, sest neid rünnakuid ei klassifitseerita vihakuritegudeks.

Eriti räigelt rünnati üht Jehoova tunnistajat 2013. aasta 26. novembril. Siis tungiti kallale 41-aastasele Oleksandr Tretjakile, kes oli pärast usulist tegevust koju suundumas. Kolm meest peksid teda jõhkralt üle 20 minuti. Ta tundis ründajad ära: need olid Ruslan Ivanov, erruläinud politseipolkovnik Anatoli Dovgan ning tema väimees, liikluspolitseinik Jevgeni Iglinski. Oleksandr Tretjakil õnnestus põgeneda ning ta toimetati haiglasse. Vigastused oli rängad: aju- ja koljutrauma, ninaluumurd ning arvukalt lõikehaavu ja verevalumeid.

Tretjaki tervislikust seisundist hoolimata liigitas uurija kuriteo kergeks kehavigastuseks, mille olid põhjustanud kolm „tundmatut” isikut. Pärast kahte nädalat haiglas viibimist saadeti Oleksandr Tretjak enneaegselt koju, sest pikem haiglasolek oleks sundinud võime määratlema rünnakut millegi enama kui kerge õigusrikkumisena. Tema vigastused olid aga nii rängad, et juba järgmisel päeval tuli ta taas haiglasse viia. Kokku viibis ta haiglas 23 päeva.

Hiljuti esitati süüdistus Ruslan Ivanovile, ühele ründajatest, kuid seda alles pärast tema pakkuminekut. Tretjak kardab, et kurjategijad võivad teda taas rünnata. Ta tõdeb: „Olen veendunud, et ründajad olid ajendatud usuvihast Jehoova tunnistajate vastu ja kavatsesid mind tappa.”

Ukraina on riik, kus enam kui 150 000 Jehoova tunnistajat on saanud aastaid kogeda usuvabadust ning kus võimukandjad on raskuste korral olnud abivalmid. Jehoova tunnistajad loodavad, et Ukraina täitevvõimud hakkavad uurima kuritegusid nagu kord ja kohus ning võtavad kurjategijad vastutusele, nii et need ei saa enam karistamatult tegutseda.