PETERBURI, Venemaa. 2016. aastal saab täis 125 aastat sellest, kui tsaarivalitsus saatis Piibli sõnumi kuulutamise eest asumisele Semjon Kozlitski, ühe Venemaa esimestest Jehoova tunnistajatest. 1891. aastal pandi Kozlitski ilma kohtuotsuseta ahelatesse ja küüditati Siberisse, kus ta elas oma surmani aastal 1935.

Möödunud aastasaja jooksul on Venemaa suhtumine Jehoova tunnistajatesse jäänud üldjoontes samaks. ÜRO inimõiguste komitee viimase raporti kohaselt näitavad arvukad allikad, et Venemaa jätkab „sõnavabaduse ... ja usuvabaduse piiramist, takistades teiste seas ka Jehoova tunnistajate tegevust”.

Inimõiguste komitee ülesanne on jälgida, kuidas kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti liikmesriigid (sealhulgas Venemaa) selles paktis sätestatud tingimusi täidavad. ÜRO eriraportöör usuvabaduse alal Heiner Bielefeldt ütleb: „Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti sõlminud riigid tunnustasid seda, kui oluline inimõigus on vabadus omada usku ja veendumusi, muutes selle antud pakti mõjupiirkonnas võõrandamatuks [mis tähendab, et seda ei saa kelleltki ära võtta] isegi eriolukorras (artikkel 4.2). Vaid vähesed inimõigused on võõrandamatud.” Pärast oma 113. istungit (vaata pilti artikli alguses) avalikustas inimõiguste komitee perioodilise raporti Venemaa föderatsiooni kohta, milles tuuakse välja, et kuigi Venemaa pealtnäha kaitseb usuvabadust, olles selle pakti liige, on kohtud üle kogu riigi meelevaldselt rakendanud ekstremismivastast seadust Jehoova tunnistajate vastu.

Venemaa föderatsioon võttis aastal 2002 vastu ekstremistliku tegevuse vastase seaduse (nr 114-FZ), mille eesmärk oli muu hulgas võitlemine terrorismiohu vastu. Aastatel 2006, 2007 ja 2008 tehti aga seaduses parandusi, nii et see hõlmab „palju rohkemat kui ekstremismi, mis on seotud terrorismiga”, nagu öeldakse ajakirja The Moscow Times artiklis „Venemaa ekstremismiseadus rikub inimõigusi”. „[Praegune seadus] kasutab terrorismisõnavara, mis on muutunud alates 11. septembri rünnakust [New Yorgi] kaksiktornidele rahvusvahelises elus igapäevaseks, et võtta sihikule soovimatuid usurühmitusi üle kogu Venemaa,” selgitab Derek Davis, kiriku ja riigi vaheliste suhete uurimisega tegeleva Baylori ülikooli Dawsoni instituudi endine direktor. Davis sõnab, et sellest tulenevalt on „Jehoova tunnistajaid ülekohtuselt ja põhjendamatult sildistatud ekstremistlikeks”.

ÜRO inimõiguste komitee hinnangul on probleemi peamiseks põhjuseks ekstremistliku tegevuse hägune definitsioon seaduses. Raamatu „Believing in Russia – Religious Policy After Communism” autor Geraldine Fagan ütles ajalehele The Washington Post, et seaduse mitmeti tõlgendatav sõnastus teeb kohalikele kohtutele väga lihtsaks „leida kuskilt paar nii-öelda eksperti, kellele Jehoova tunnistajad eriti ei sümpatiseeri, ja lasta neil kirjutada aruanne, mille järgi tunnistajate väljaanded on ekstremistlikud”.

Selline juhtum leidis aset käesoleva aasta alguses, kui ühe keeleteadlase kriitiline tunnistus päädis Viiburi linnakohtuniku otsusega kuulutada kaks Jehoova tunnistajate ajakirja ekstremistlikuks. Samas kohtuasjas osalenud prokurör esitas hiljem ka taotluse kuulutada ekstremistlikuks Jehoova tunnistajate välja antud piiblitõlge „Uue maailma tõlge”. Kohtulik uurimine algas 15. märtsil 2016.

Praegust Jehoova tunnistajate juriidiliselt keerulist olukorda oli ette aimata 2015. aasta ärevakstegevate sündmuste põhjal. Nagu ütleb Moskvas asuva Venemaa teaduste akadeemia Euroopa instituudi religiooni- ja ühiskonnateaduste keskuse juhataja Roman Lunkin, „ei muutunud tagakiusamine 2015. aastal mitte ainult tõsisemaks, vaid ka märkimisväärselt ulatuslikumaks”. Märtsis keelustasid Vene võimud kogu Jehoova tunnistajate usulise kirjanduse riiki toomise. See puudutas isegi sellist kirjandust, mille Venemaa kohtud olid eelnevalt läbi vaadanud ja kinnitanud, et selles pole midagi ekstremistlikku. Juulis hakkasid Vene tolliametnikud takistama Jehoova tunnistajate väljaantud venekeelsete Piiblite sissevedu. Juulikuus sai Venemaa föderatsioon ka esimeseks riigiks maailmas, kus Jehoova tunnistajate ametlik veebisait jw.org on keelustatud. Novembris ei lubatud Jehoova tunnistajatel riiki sisse tuua Piibli venekeelset sinoditõlget, mida kasutavad ka teised kristlikud usurühmitused Venemaal, sealhulgas Vene õigeusu kirik. Aasta lõppes kohtuasjaga, mida ajaleht The Washington Post kirjeldas kui „üht viimase aja suuremat ekstremismivastast kohtuprotsessi Venemaa lähiajaloos” ja mille tulemusena mõistis sadamalinna Taganrogi kohtunik 16 Jehoova tunnistajat süüdi kriminaalkuritegudes, kuna nad organiseerisid rahumeelseid usulisi koosolekuid ja viibisid neil.

Nii Taganrogi kui ka teiste sellesarnaste juhtumite puhul on olukord irooniline. Lunkin selgitab: „Vanemasse põlvkonda kuuluvatel Jehoova tunnistajatel, keda praegu kohtulikult süüdistatakse, on olemas ametlik dokument, mis kinnitab, et nad on repressiooniohvrid.” Nõukogude ajal vangistati tuhandeid Jehoova tunnistajaid, kellest viimased vabastas Venemaa 1990. aastal. Võimud taastasid endiste vangide hea nime, andes neile represseeritu tunnistuse, milles seisis, et nad pole „rahvavaenlased”, vaid süütud ohvrid. Lunkin ütleb: „Ekstremismivastast seadust väärkasutades kuulutavad Vene võimud need tunnistused justkui kehtetuks.”

27. mail 2015 said Jehoova tunnistajad Venemaal aga haruldase võidu, kui Vene föderatsiooni justiitsministeerium taastas nende staatuse kohaliku religioosse organisatsioonina Moskvas. Tunnistajad kaotasid selle staatuse 26. märtsil 2004, kui nende juriidiline isik Moskvas likvideeriti. Nad kaebasid otsuse edasi Euroopa inimõiguste kohtusse ja 10. juunil 2010 andis see kohus Venemaale korralduse Jehoova tunnistajad Moskvas taasregistreerida ja maksta neile hüvitist moraalse kahju tekitamise eest.

ÜRO eriraportöör ütleb: „Ma olen nõus Euroopa inimõiguste kohtu otsusega. See, et Jehoova tunnistajatelt võeti ära õigus korraldada oma tegevust vastavalt oma religioossetele tõekspidamistele, oli jahmatav ja põhjendamatu ning rikkus nende usuvabadust.” Euroopa inimõiguste kohtu otsuse järel maksis Venemaa valitsus küll trahvi ära, kuid venitas Jehoova tunnistajate juriidilise isiku taastamisega eelmise aasta maini, see tähendab ligi viis aastat.

Venemaa Jehoova tunnistajate pressiesindaja Jaroslav Sivulski ütleb: „Moskvas elab üle 9600 Jehoova tunnistaja ning kogu Venemaal umbes 175 000. Kõik Venemaa Jehoova tunnistajad, nagu ka meie 8 miljonit usukaaslast üle kogu maailma, loodavad, et meie registreerimine Venemaa pealinnas viib usuvabaduse taastamiseni kogu riigis.” Kuid eksperdid nagu Derek Davis arvavad, et Venemaa samm taastada Jehoova tunnistajate staatus usuorganisatsioonina „jätab küll mulje, et Venemaa täidab oma kohustust tagada usuvabadus, kuid sellesse tuleks pigem suhtuda kui poliitilisse käiku, et rahustada rahvusvahelist üldsust”.

Aastal 2015 kordas inimõiguste komitee oma 2003. ja 2009. aasta ettekirjutusi, et Venemaa peaks „viivitamata läbi vaatama ekstremistliku tegevuse vastase seaduse” ja täpsustama, et ekstremistlik tegevus on tihedalt seotud vägivalla või vihkamisega, ning selgelt välja tooma, mille alusel mingit materjali ekstremistlikuks liigitada. Samuti on inimõiguste komitee tungivalt palunud Venemaal „võtta tarvitusele kõik vajalikud meetmed, et takistada selle seaduse meelevaldset rakendamist, ja läbi vaadata üleriigiline ekstremistlike materjalide nimekiri”.

Roman Lunkin ütleb: „Jehoova tunnistajate diskrimineerimine on ehe näide religioossest tagakiusamisest, sest teisi tuntud usurühmitusi samalaadse religioosse tegevuse eest ei karistata.” Vaatamata kõigile süüdistustele, millega kaasnevad sageli agressiivsed meediakampaaniad, on Lunkini sõnul „Jehoova tunnistajad endiselt üleriigiline organisatsioon, mille liikmete arv pidevalt kasvab”.

Pressiesindaja(d):

Rahvusvaheline: David Semonian, pressiosakond, tel +1 718 560 5000

Venemaa: Jaroslav Sivulski, tel +7 812 702 2691