1. aprillil 2021 toimus Moskvas pressikonverents, kus meenutati 70 aasta möödumist Jehoova tunnistajate Siberisse küüditamisest. Viis päeva hiljem, 6. aprillil, korraldas rahvusvaheline inimõigusorganisatsioon Memorial akadeemilise konverentsi, kus esinesid mitmed Venemaa õpetlased ja inimõiguslased. Konverentsil räägiti 1951. aastal toimunud operatsioonist „Põhi”. Samuti räägiti Jehoova tunnistajate pikaaegsest tagakiusamisest Venemaal.

Operatsiooni „Põhi” algatas NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium (MGB). 1951. aasta alguses saatis MGB Jossif Stalinile kirja. Seal seisis: „Selleks, et lõplikult välja juurida põrandaalused jehovistid, kes tegutsevad Nõukogude Liidu vastu, on MGB välja töötanud järgmise plaani: arreteerida kõik jehovistide liidrid ning saata välja jehovistid ja nende pered Ukraina, Valgevene, Moldova, Läti, Leedu ja Eesti aladelt Irkutski ja Tomski oblastitesse.” Välja saadeti üle 3000 pere, kokku ligi 10 000 inimest. See oli kõige suurem usu pärast küüditamine NSV Liidu ajaloos.

Aleksandr Gurjanov, üks konverentsi korraldajatest, ütles oma avasõnades: „Selle usurühmituse tagakiusamine ... toimub siiamaani. Seepärast on tänane arutelu operatsiooni „Põhi” üle eriti aktuaalne.”

Ajaloolane ja geograaf Pavel Poljan, kes on põhjalikult uurinud NSV Liidus toimunud küüditamisi, rääkis Jehoova tunnistajate ajaloost ja tõi välja ühe põhjuse, miks neid küüditati. 1940. lõpus ja 1950. alguses mõistis MGB, et Jehoova tunnistajad on hästi organiseeritud. Poljan märkis: „Jehoova tunnistajad on misjonitöös väga edukad ning see oli ateistlikule riigivõimule pinnuks silmas.”

Moskva Helsingi grupi inimõiguste ekspert ja aseesimees Valeri Borštšov rääkis sellest, kuidas Nõukogude võimud püüdsid Jehoova tunnistajaid ümber kasvatada, kasutades selleks muu hulgas propagandat. Borštšov ütles, et aja jooksul said usuasjade volinikud aru, et nende pingutused ei kanna vilja. Ta lisas: „Jehoova tunnistajad väärivad kiitust, kuna jäid oma veendumustele kindlaks.”

Inimõiguste keskuse Memorial nõukogu liige ja selle poliitvangide toetamise programmi eestvedaja Sergei Davidis tegi ülevaate järjest hoogustuvast Jehoova tunnistajate tagakiusamisest, mis algas aastal 1998. Ta tõi välja, et 2017. aasta aprillis tehtud ülemkohtu otsus likvideerida Jehoova tunnistajate juriidilised isikud põhines suuresti süüdistusel, et Jehoova tunnistajad on veendumusel, et ainult nende religioon on õige. Davidis ütles: „On ilmselge, et see süüdistus on absurdne.” „Iga usklik on veendunud, et tema religioon on õige,” lisas ta.

Jehoova tunnistajate Euroopa ühenduse esindaja Jaroslav Sivulski rääkis, millistes karmides tingimustes pidid küüditatud Siberis hakkama saama. Talle rääkisid sellest tema vanemad, kes olid seda ise kogenud. Mõned pered jäeti keset külma Siberi metsa, ilma et neil oleks olnud koht, kus elada. Vennad kaevasid maa sisse koopasarnaseid varjualuseid. Mõni pere pidi niiviisi elama mitu kuud, seni kuni õnnestus midagi püsivamat leida. Metsas elades polnud neil tihti süüa muud kui nõgeseid ja puukoort. Paljud surid nälja ja haiguste tõttu.

Sivulski tõi välja, et 1951. aasta küüditamine toimus samal põhjusel, miks Jehoova tunnistajaid praegu Venemaal taga kiusatakse. Võimud mõistavad nende poliitilist erapooletust vääriti ja võtavad seda kui riigile mitteallumist. Nad jätavad aga tähelepanuta selle, et Jehoova tunnistajad on tuntud kui seaduskuulekad ja töökad inimesed, kes suhtuvad võimudesse lugupidavalt.

Aleksandr Gurjanov esitas lõppsõna, kus rääkis Jehoova tunnistajate praegusest tagakiusamisest Venemaal. Ta ütles: „Valitsus on selle usurühmituse vastu eriti vaenulik.” Kõik kohalolijad võisid selgelt näha, et nüüd, 70 aastat pärast küüditamist, ajalugu kordub. Seaduskuulekaid kodanikke peetakse kurjategijateks, kuna nad elavad oma usuliste veendumuste järgi, milleks neil on põhiseaduse alusel täielik õigus.”

Konverentsi saab vene keeles järele vaadata veebis.