Anton Ostapenko

• Sünniaeg ja -koht: 1991, Jekibastuz, Kasahstan

• Lühike elulugu. Töötab elektrijaamas inspektorina. Kui ta oli teismeline, rääkis ema talle ja ta õele piibli sõnumist. 2005. aastal sai temast Jehoova tunnistaja.

  2015. aastal abiellus Nataljaga. Neile meeldib lumelauaga sõita ja suusatada. Antonile meeldib ka kitarri ja tennist mängida ning kalal käia.

19. aprillil 2019 otsiti Šarõpovos läbi 10 Jehoova tunnistajate kodu ning vendi-õdesid küsitleti. Anton arreteeriti ja pandi eeluurimisvanglasse, kust ta vabanes sama aasta 20. detsembril. Teda süüdistatakse ekstremistliku organisatsiooni tegevuse korraldamises.

Anton oli vangis kuus kuud. Selle aja jooksul oli mitu korda, kui ta läks oma kongis kraanikausi juurde, keeras valvekaamerale selja ja nuttis suurest ahastusest.

Kõige rohkem aitas Antoni palvetamine. Ta ütleb: „Anusin Jehoovat, et ta aitaks mul vastu pidada.” Samuti rääkis ta, mida ta vanglas olles õppis: „Vangla õpetas mulle paljutki ja tunnen, et sain seal vaimselt tugevamaks. ... See on huvitav, et kui oled keerulises olukorras, siis nagu saaks teooriast praktika. Vanglas ei ole alati piiblit käepärast. Enne vangistust ma lihtsalt lugesin Jehoovast, kuid vangis olles näitas Jehoova ise, milline Jumal ta on. See oli lausa imeline. Jehoova ei ole minu jaoks enam ainult kõikvõimas Jumal, vaid ka armastav isa, kes mõistab, mida ma läbi elan ja toetab mind viisidel, mida ma ei suuda isegi ette kujutada, ja seda alati just õigel ajal.”

Antonile olid suureks julgustuseks ka meie laulud. Ta sõnab: „Olime neid tihti koos naisega laulnud ja seetõttu olid need mul meeles. Vanglas olles lohutasid need mind palju. Kui tuled kustu pandi, palvetasin ja laulsin mõne laulu. See andis mulle rahu ja aitas magama jääda.”

Antonil on kohtuotsust oodates lubatud tööl edasi käia, aga ta ei tohi Šarõpovo piirkonnast lahkuda. Selle piirangu tõttu ei saa ta muu hulgas oma ema arsti juurde viia.

Oleme kindlad, et Jehoova aitab vendadel ja õdedel, keda taga kiusatakse, rahu säilitada. (Johannese 14:27.)