Venemaa võimud üritavad likvideerida oma riigi Jehoova tunnistajate juriidilist isikut väidetava „ekstremistliku tegevuse” pärast, faktiliselt keelustades Jehoova tunnistajate tegevuse kõikjal föderatsioonis. Jehoova tunnistajad kaebavad edasi neile esitatud süüdistused, samuti riigis tegutsevale Jehoova tunnistajate administratiivkeskusele hoiatuse andmise seaduslikkuse.

Seoses Jehoova tunnistajate kaasusega, samuti Venemaa üldise suhtumisega võitlusesse „ekstremismiga”, intervjueeriti nimekaid usuteadlasi, politolooge ja sotsiolooge, samuti sovetliku ja postsovetliku ühiskonna eksperte.

• „Ei. Arvan, et pidada Jehoova tunnistajaid „ekstremistlikuks” on absurdne ja mõistetamatu.” – Prof William S. B. Bowring, Londoni ülikooli Birkbecki juurakooli LLM/MA Inimõigused õiguse professor ja direktor; Middle Temple’i ja Gray’s Inni kõrgem advokaat, Ühendkuningriik

• „Lähtudes isiklikest kogemustest Venemaa Jehoova tunnistajate tegevuse uurimisel, olen veendunud, et tegemist on absoluutselt rahumeelse usuorganisatsiooniga, millel on Venemaa Föderatsioonis pikk ajalugu (üle saja aasta). Neil usklikel pole ekstremismiga mingit pistmist. Ometi kuulutab kohus mingitel arusaamatutel põhjustel usklikke otsekui teolt tabatud kurjategijatest terroriste ekstremistideks vaid seepärast, et nad kogunevad ja korraldavad usutalitusi, arutavad Piiblit ja laulavad Jumalale kiituslaule.” – Dr Jekaterina Elbakjan, Moskva Töö- ja Sotsiaalsete Suhete Akadeemia sotsioloogia- ja sotsiaalsete protsesside juhtimise professor; Euroopa Religiooniuuringute Assotsiatsiooni liige; teoste „Westminster Dictionary of Theological Terms”, „Study of Religion” ja „Encyclopedia of Religions” venekeelsete väljaannete peatoimetaja, Venemaa

• „Jehoova tunnistajate vastaseid kohtulikke menetlusi iseloomustab kaks põhilist joont 21. sajandi uue religioonipoliitika vallas: esiteks on see poliitika ksenofoobne ja seostub vastuseisuga Lääne mõjule; teiseks lähtuvad kõik Jehoova tunnistajatele esitatud süüdistused sovetlikust minevikust kaasa võetud religioonivastastest stereotüüpidest ja argumentidest. Kõik need puudused ja „ebatraditsiooniliste” ühendustega tegelemise meetodid iseloomustavad ka Jehoova tunnistajate vastu suunatud kohtuasju.” – Dr Roman Lunkin, Moskvas asuva Venemaa Teaduste Akadeemia Euroopa instituudi religiooni- ja ühiskonnauuringute keskuse juht; Religiooni- ja Õigusekspertide Ühenduse president, Venemaa

• „Kõige problemaatilisem Venemaa religioonipoliitikas on antireligioosse repressiivse riigiaparaadi järkjärguline moodustumine eesmärgiga usklike tegevust reguleerida ja piirata. Ma ei mõtle selle all mitte ainult uusi ekstremismi- ja proselütismivastaseid seadusi, vaid ka võimu kuritarvitamist täidesaatval ja kohalikul tasandil. Tihtilugu rakendatakse seda aparaati rahumeelsete ja seaduskuulekate rühmituste vastu.” – Dr Dmitri Uzlaner, Moskva Sotsiaal- ja Majandusteaduste Kooli teadur; väljaande „State, Religion and Church” peatoimetaja, Venemaa

• „Jehoova tunnistajad ei meeldi võimudele pelgalt sel põhjusel, et nad peavad Jumalat ülimaks autoriteediks – seega nad keelustavad nad. Jehoova tunnistajate kohta on juba otsus langetatud: Venemaal ei tohi neid eksisteerida. Kohtud annavad sellele otsusele vaid seadusliku näo.” – Dr Liudmyla Filipovych, Riikliku Teaduste Akadeemia filosoofiainstituudi religiooniajaloo ja praktilise usuteaduse osakonna professor ja juhataja; Ukraina Religiooniuurijate Ühenduse asepresident, Ukraina

• „See, et vägivallatu usuliikumise vastu, kel puudub vägivaldne minevik ja kes peab kalliks patsifistlikke ideid, rakendatakse samasugust lähenemist ja metoodikat kui rühmituste vastu, kes terroristlikel kaalutlustel propageerivad vägivalda ja usuviha, pole mitte ainult äärmuslik, vaid sel pole ka mingit mõistuslikku õigustust. Tänapäeva maailmas on iga valitsuse ees palju tõsisemaid väljakutseid kui võidelda apoliitiliste Jehoova tunnistajatega, kes vägivallatul moel ootavad Jumala kuningriigi tulekut.” – Dr Ringo Ringvee, Eesti Siseministeeriumi usuasjade nõunik; Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku võrdleva usundiloo erakorraline professor, Eesti

• „Venemaa pole ainus riik, kus on ekstremismivastased seadused. See termin on oma olemuselt laialivalguv ja subjektiivne. Ma pole küll jurist, kuid eelistaksin, et sellistel seadustel oleks selge seos ekstremismi ja selle vahel, mida Ühendkuningriikide seadus peab vägivallale õhutamise kuriteoks. Venemaa seadused kujutavad endast pigem seadusi arvamuste vastu, mida praegused võimud peavad ükskõik mis põhjusel ebasoovitavaks. Ilmselgelt langeb sellesse kategooriasse nende rakendamine Jehoova tunnistajate vastu. Minu teada pole registreeritud ühtki juhtumit, kus Jehoova tunnistajad õhutaksid teisi vägivallale – otse vastupidi.” – Andrew Wood, Rahvusvaheliste Suhete Kuningliku Instituudi Chatham House’i Venemaa ja Euraasia programmi toetajaliige; Briti endine suursaadik Venemaal (1995–2000), Ühendkuningriik

• „Selle põhjal, mida ma neist tean, ja minu isiklike kokkupuudete põhjal mõnede Jehoova tunnistajatega ei saa ma kuidagi uskuda, et selle institutsiooniga on seotud midagi ekstremistlikku.” – Dr James Christie, Religiooni ja Globaalpoliitika Ridd Instituudi dialoogi teoloogia professor; Winnipegi ülikooli teoloogiauuringute ühiskeskuse teoloogiaprogrammi juhataja; Waterloo ülikooli Conrad Grebeli ülikoolikolledži Project Ploughshares’ projekti esimees, Kanada

• „Jehoova tunnistajaid puudutava seadusandluse osas on hulk probleeme. Tegemist on usuvabaduse tõsise piiramisega, ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni, eriti artikli 18 rikkumisega, kus määratletakse täpselt inimese õigus kuulutada oma usku nii üksi kui koos teistega. Sõna „ekstremist” on ebamäärane. Algul märgistas see organisatsioone, kes sooritasid terrori- ja vägivallaakte. See iseloomustus ei käi kuidagi Jehoova tunnistajate kohta, kes on kindlalt igasuguse sõjapidamise ja vägivalla vastu. Saan aru, et ositi defineeritakse seda terminit Venemaa seadusandluses kui „rassilise, etnilise või religioosse vaenu õhutamist”, millega Jehoova tunnistajaid ei saa samuti kuidagi korrektselt kirjeldada. Nad on rahvusvaheline, paljurassiline organisatsioon, kes soovib ühendada inimesi kõikidest rassidest ja keeltest.” – Dr George D. Chryssides, Wolverhamptoni ülikooli usuteaduskonna õppetooli auteadur; York St. Johni ülikooli ja Birminghami ülikooli nüüdisaegse religiooni kateedri kolleegiumi auliige, Ühendkuningriik

• „Minu arvamuse kohaselt on religioosset ekstremismi puudutavad Venemaa seadusesätted ja nende rakendamine Jehoova tunnistajate ja teiste usurühmituste suhtes halvim näide usu ja usuvabaduse sekulariseerimisest, mida leebemal kujul võib täheldada ka teistes Euroopa maades. Enim teevad muret kaks seika: need lubavad riigil sekkuda usuühenduste sisestesse õpetustesse ja toimimisviisidesse ning soodustavad usuühenduste vahelist diskrimineerimist.” – Dr Silvio Ferrari, õiguse- ja usuteaduskonna rahvusvahelise konsortsiumi aupresident; ajakirja „Oxford Journal of Law and Religion” kaaspeatoimetaja; kiriku- ja riigiuuringu Euroopa konsortsiumi kaasasutaja; Milano ülikooli õiguse ja religiooni ning kanoonilise õiguse professor, Itaalia

• „See, et vägivallatute rühmituste nagu Jehoova tunnistajad keelustamiseks rakendatakse ekstremismivastast seadusandlust, on ebamäärase seaduse selge kuritarvitamine. Kuna prokurörid ja kohtud on lubanud endale „ekstremismi” laiaulatuslikku tõlgendamist, saab igat usundit vabalt vastutusele võtta. Et puudub igasugune tähenduslik kahjutekitamise oht, mida keegi ei saakski Jehoova tunnistajate kohta väita, rikutakse nende keelustamisega Venemaa konstitutsiooni ja rahvusvahelist õigust.” – Prof Elizabeth A. Clark, Brighami Youngi ülikooli Kesk- ja Ida-Euroopa regiooni õiguse- ja religiooniuuringute dotsent, Ameerika Ühendriigid

• „Kui „ekstremismiga” lõdvalt määratleda mittetraditsioonilist või mitteortodoksset, võimaldab termini paindlikkus rakendada seda mingi konkreetse eesmärgi huvides. See, et Jehoova tunnistajad seadusevõrku jäävad, peegeldab pigem traditsioonilist suhtumist kui tõelise ohu tajumist. Võib täheldada märkimisväärset järjepidevust Jehoova tunnistajate kohtlemisel sovetlikul ja postsovetlikul perioodil alates meediakajastusest kuni poliitiliste hoiakuteni.” – Dr Zoe Knox, Leicesteri ülikooli Venemaa nüüdisajaloo dotsent, Ühendkuningriik

• „Nõndanimetatud ekstremismiseaduse probleem seisneb selles, et see on selgelt võtnud sihtmärgiks usuvähemused, mitte terroristid.” – Dr Eric D. Patterson, Regenti ülikooli Robertsoni juhtimiskooli professor ja dekaan, Ameerika Ühendriigid

• „Kui just ei defineerita „ekstremistlikuks” kõike väljaspool normi jäävat, on naeruväärne nimetada Jehoova tunnistajaid ekstremistideks. See läheb vastuollu kõigega, mida ma Jehoova tunnistajate teoloogia ja ideoloogia kohta tean.” – Prof Frank Ravitch, Michigani riikliku ülikooli Walter H. Stowersi õiguse- ja religiooniõppetooli juuraprofessor, Ameerika Ühendriigid

• „Poliitilised kriisid ja konfliktid kipuvad valguma ka religiooni valdkonda. Põhjused, miks Venemaal on intensiivistunud ekstremismivastane võitlus, on olemuselt poliitilised, mitte religioossed. Praegu on Venemaal saanud ohvriteks Jehoova tunnistajad, ilma et nad süüdi oleksid.” – Dr Alar Kilp, Tartu ülikooli riigiteaduste instituudi võrdleva poliitika lektor; Euroopa Liidu Venemaa-uuringute keskuse seminari „Religioon ja poliitika Venemaal ja Ida-Euroopas” kaasorganiseerija, Eesti

• „Riigi vastuseisul Jehoova tunnistajatele on Venemaal pikk ajalugu, mis ulatub tagasi Nõukogude perioodi. Nõukogude Liidu Jehoova tunnistajad keeldusid valimistel osalemast, sõjaväes teenimast, riigi obligatsioone ostmast, kommunistlikku parteisse astumast ehk ametlikku ideoloogiat omaks võtmast. Nad jätkasid isegi tohutu surve all hüljata usk kooskäimist kodudes ja oma usu kuulutamist teistele. See, et nad keeldusid kiitmast heaks Nõukogude võimu, tõi kaasa aastakümneid väldanud ränga tagakiusamise, kaasa arvatud massiküüditamise Siberi kaugetesse paikadesse. Nõukogude riik arreteeris Jehoova tunnistajaid ja hoidis neid aastakümneid vangis, võttes isegi lapsi peredest ära. Lisaks avaldati kõmulist propagandat, mis kujutas Jehoova tunnistajaid kurjategijate, reeturite ja hälvikutena. Pole siis üllatav, et kuigi Nõukogude Liit üle 20 aasta tagasi kokku kukkus, püsib pideva vaenulikkuse ja tagakiusamise pärand tänapäevalgi elujõulisena.” – Dr Emily B. Baran, Kesk-Tennessee Riikliku Ülikooli Venemaa ja Ida-Euroopa ajaloo abiprofessor, Ameerika Ühendriigid

• „Mulle paistavad Venemaa sammud üsna ekstreemsena, eriti veel nii dramaatilisel ajal kui praegu, kui peaks olema selge, kes on tegelikult „ekstremistid”. Jehoova tunnistajad on rahuarmastav liikumine; nende mõttelaad ja olemus on täiesti vägivallatu.” – Dr Giampiero Leo, Piedmonti regiooni Inimõiguste Komitee asepresident, Itaalia

• „Põhiliselt on see seadus liiga laiaulatuslik. Täidesaatvad organid saavad kasutada seaduse keelt nende inimeste arreteerimiseks ja ähvardamiseks, kelle usulised vaated on ebapopulaarsed või keda valitsus lihtsalt ei salli. Tavalisteks näideteks on Jehoova tunnistajate, muude vähemusrühmituste ja isegi ateistide arreteerimised. Seda seadust on põhiliselt kasutatud, et kaitsta valitsuse toetatava õigeusu seisukohti ning karistada seisukohti, mida peetakse alternatiivseks või õigeusku ohustavaks.” – Melissa Hooper, Rahvusvahelise Õiguse Teadusprojekti/Pillar Projekti Human Rights First direktor, jurist; ühenduse American Bar Association Rule of Law Initiative endine Moskva regiooni direktor, Ameerika Ühendriigid

• „Ehkki Jehoova tunnistajad on kristlik konfessioon ning nad lähtuvad Piiblist, peavad paljud venelased neid „mittekristlikuks”, „ebapatriootlikuks” (sest Jehoova tunnistajad keelduvad sõjaväeteenistusest), „ohuks” jne. Arvan, et tembeldamine „ekstremistideks” pole õige.” – Dr Basilius J. Groen, UNESCO (Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon); Kultuuridevahelise ja religioonidevahelise dialoogi Kagu-Euroopa õppetool; liturgilise ja sakramentaalse teoloogia professor; Grazi ülikooli liturgia, kristliku kunsti ja hümnoloogia instituudi direktor, Austria

• „Jehoova tunnistajad peaksid saama tegeleda Venemaal oma usuga nii nagu teisteski maades. Põhiline inimõigus pidada õigeks mingit usundit ja selle järgi avalikus sfääris toimida on kaitstud paljude inimõigusalaste ja riiklike lepingutega, nagu näiteks kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, Euroopa inimõiguste konventsioon ja Venemaa konstitutsioon. Jehoova tunnistajatele peaks võimaldama seda õigust täiel määral.” – Eric Rassbach, The Becket Fund for Religious Liberty asepeaadvokaat, Ameerika Ühendriigid

• „Olen üllatunud ja rabatud, nähes, kuidas Jehoova tunnistajaid tembeldatakse „ekstremistideks” kombel, mis paistab olevat selle usundi liikmete siiraste usuliste püüdluste kalkuleeritud moonutamine. Vaevalt, et see, et tunnistajad on sügavalt pühendunud oma usu järgimisele ja levitamisele, kujutaks ohtu Venemaa riigile, kusjuures nende keelustamine, mis kuidagi ei aita kaasa Venemaa turvalisusele ja ühiskondlikule korrale, tähendaks tõsist lööki usuvabadusele ja inimõigustele.” – Dr Shawn F. Peters, Wisconsini ülikooli religiooni ja õiguse vanemdotsent, Ameerika Ühendriigid

• „Lühike vastus sellele oleks ei. Kõigepealt tingib sellise hinnangu ekstremismi laiaulatuslik definitsioon, mis jätab selgelt määratlemata vägivalla või teatud vihavaenu vormid, mis määratletud elementidena seadusekünnist ületavad, ning võib selle asemel potentsiaalselt hõlmata kõiki selle väljendi tähendusviise. Teiseks, otsesed keelustused organisatsioonile annavad signaali, et valitsus on olnud suutmatu leidma muid võimalikke meetmeid, mis võiksid tõhusalt tõkestada asjassepuutuvaid ekstremistlikke toimimisviise. See, et valitsus on reageerinud äärmusliku karistusaktsiooniga, peaks andma põhjust sõltumatuks õiguslikuks järeleuurimiseks, tegemaks kindlaks, kas valitsuse tegevus on selle oletatava ohu käsitlemisel tõepoolest proportsionaalne ja vajalik. Olgugi et selliseid usurühmitusi nagu Jehoova tunnistajad ei saa õigustatult tembeldada ekstremistlikuks või keelustada, võimaldab äsjakirjeldatud vigane õiguslik raamistik taoliste aktsioonide asetleidmist.” – Prof Robert C. Blitt, Tennessee ülikooli juuraprofessor; USA Rahvusvahelise Usuvabaduse Komisjoni (USCIRF) endine rahvusvahelise õiguse spetsialist, Ameerika Ühendriigid

• „Üldsegi mitte. Pean seda veaks, pealegi ei lähe see kokku usuvabadust soodustava poliitikaga.” – Prof Pasquale Ferrara, Libera Università internazionale degli Studi Sociali Guido Carli (LUISS) poliitikateaduste osakonna diplomaatia õppetooli aseprofessor; Figline e Incisa Valdarno ülikooli instituudi „Sophia” rahvusvaheliste suhete ja integratsiooni õppetool, Itaalia

• „Ma küll ei poolda mõningaid nende uskumusi, kuid arvan, et on väär ja disproportsionaalne nimetada Jehoova tunnistajaid „ekstremistideks” Venemaa võimude kohaldatud tähenduses.” – Dr Javier Martínez-Torrón, Complutense ülikooli juurakooli õigus- ja usuteaduskonna juuraprofessor ja direktor, Hispaania

• „Vene õigeusu kiriku jõud mahitavad korrakaitsejõude edendama nende endi huvisid ja suruma alla igasugust oletatavat konkurentsi.” – Dr Jim Beckford, Briti teadusliku ühingu British Academy liige; Warwicki ülikooli sotsioloogia emeriitprofessor; teadusliku religiooniuuringute ühingu (USA) endine president, Ühendkuningriik

• „Õige venelane, kui ta on kristlane, on vene õigeusu kiriku liige. „Valesse” usuorganisatsiooni kuuluvad venelased isoleeritakse ja arvatakse ühiskonnast välja. Niisiis on Jehoova tunnistajate kodanikuõigusi jämedalt rikutud.” – Dr Gerhard Besier, Dresdeni Tehnikaülikooli Euroopa-uuringute emeriitprofessor; Stanfordi ülikooli õppejõud; Sigmund Neumanni Vabaduse ja Demokraatia Uurimisinstituudi direktor, Saksamaa

• „Mina arvan, et põhiliselt ei esine vaenulikkust Jehoova tunnistajate vastu mitte nende õpetuste ega kirjakohtade pärast, vaid pigem nende eduka proselütismi pärast. Paradoksaalselt on nende arvukus kasvanud osaliselt ka põhjusel, et nad on „edukad vaenamise all”. Lisaks andsid Nõukogude-aegsed küüditamised vastupidiseid tulemusi. Aastatel 1951–1952 saadeti Kesk-Aasiasse ja Siberisse välja arvestuste järgi 7000 Jehoova tunnistajat, mis vaid kiirendas nende sõnumi levimist. Seega on nende leviku taga üle kogu riigi sama palju Kremli tahtmatu tegevus kui Jehoova tunnistajate proselütism. Nii nagu Jehoova tunnistajad varasematel aegadel pidasid vastu Nõukogude repressioonidele, võib arvata, et nad peavad vastu ka praegusele seadusega keelustamisele.” – Dr Mark R. Elliott, Kentucky Asbury ülikooli väljaande „East-West Church and Ministry Report” asutaja ja toimetaja, Ameerika Ühendriigid

• „Minu teadmist mööda puudub ekstremismi mõistele sotsioloogiline definitsioon. Ekstremism on poliitiline kontseptsioon, mida kasutatakse demokraatiates, kus on tsentrum, parem ja vasak pool. Ent on raske omistada ekstremismi religioonile. On usurühmitusi, kelle tavad on rangemad kui teistel rühmitustel (näiteks tavad, mis eeldavad oma järgijatelt teistest tihedamat palvetamist või näevad ette konkreetseid toitumisrituaale või paaste) või nõuavad oma järgijatelt teistest rangematest moraalinormidest kinnipidamist. Jehoova tunnistajatel on tavasid, mis on küllaltki ranged; nad käivad koos sagedamini kui suurtesse uskkondadesse kuulujad, ent sellist tihedat kooskäimist võib täheldada ka vagade juutide seas. Tunnistajad tunnevad end olevat kohustatud levitama oma õpetust proselütismi teel tänavatel või ukselt uksele. Neil on rangemad moraalinõuded kui tüüpilisel suurkiriku liikmel ning nad peavad olema ausad tööl ja suhetes naabritega, olema truud abikaasale, viisakad teiste vastu ega või teistele kahju teha. Nad keelduvad sõjaväeteenistusest, et lahingutegevuses teist inimest mitte tappa. Kõiges selles kajastub nõudlikum religioossus kui peavoolu kirikutes, ent see ei kujuta mingit ohtu ühiskonnale. Jehoova tunnistajad ei ole fundamentalistid, sest nad ei ihka haarata võimu, et kehtestada teokraatia (nemad usuvad, et teokraatia saabub vaid siis, kui Jumal tahab). Nad ei taha rajada omaenda printsiipidest juhinduvat ühiskonda nagu radikaalsed islamistid. Jehoova tunnistajad on lihtsalt piiblijärgijad, sest nende isiklik elu rajaneb Piibli tõlgendamisele. See on nende valik. Ühiskonna ainuke probleem on teada, kas nad on ohtlikud või mitte. Mina vastan: „Ei.” Jehoova tunnistajad on erapooletud ega sekku riigi poliitikasse. Mis veelgi olulisem, nad ei korralda rünnakuid.” – Dr Régis Dericquebourg, sotsioloog, Antwerpeni FVG uute usuliikumiste dotsent, Belgia

• „Ei, ma ei arva seda. Ma ei kuulu Jehoova tunnistajate hulka ega ole nende toetaja ning lisaks ei nõustu ma mõningate punktidega nende õpetuses, kuid ma ei arva, et nad on ekstremistid (sõltub muidugi, mida „ekstremismi” all mõista), ja eelkõige arvan ma, et neil peaks nagu kõigil teistel olema õigus oma veendumusi väljendada.” – Dr Thomas Bremer, New Yorgi ülikooli Jordani Keskuse Venemaa süvauuringute endine teadur; Münsteri ülikooli idakirikute uuringute ja rahu-uuringute oikumeenilise teoloogia professor, Saksamaa

• „Venemaa seaduste rakendamine Jehoova tunnistajate vastu toob kaasa põhivabaduste õigustamatu piiramise, minnes seega vastuollu inimõiguste seadusega, mis kaitseb üksikisiku või inimrühma usuvabadust ja keelab diskrimineerimise usu põhjal. See seisukoht tugineb rahvusvahelise inimõiguste seadusega kehtestatud metodoloogiale, mille järgi väiteid usu- või arvamusvabaduse rikkumisest peaks kaaluma, lähtudes järgnevast: 1) kas on esinenud piiranguid inimese vabadusele väljendada oma usku või arvamust ja 2) kas vastav piirang oli proportsionaalne ja seaduse järgi õiguspädev.” – Dr Marco Ventura, Siena ülikooli õiguse ja religiooni professor; Bruno Kessleri Fondi Religiooniuuringute Keskuse direktor; Strasbourgi ülikooli (Prantsusmaa) Entreprise et Société (DRES) Droiti keskuse lepinguline teadlane, Itaalia

• „On kahetsusväärne, kuidas ekstremismi vastu võitlemise sildi all piiratakse tegelikult salakavalalt inimeste usuvabadust. Teeb ärevaks, et sellised püüded suunata mõtteviisi saavad 21. sajandi ühiskondades aina uut hoogu. Me kõik väärime paremat.” – Dr Mark Juergensmeyer, Santa Barbaras asuva California ülikooli Orfalea Globaal- ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuse direktor, sotsioloogiaprofessor, religiooniuuringute filiaali professor, Ameerika Ühendriigid

• „Võitluses ekstremismiga kasutab Venemaa ise ekstremistlikke meetodeid. Keelde kehtestades toimib ta jäigal, jõulisel ja radikaalsel moel. Võimude diskrimineerivat tegevust on võimatu seletada, õigustada või mõista. Selliseid otsuseid ja aktsioone võib vaid karta.” – Dr Filipovych, Ukraina

• „Pole kedagi, kes rohkem kui mina oleks igas vormis terrorismi vastu ja hindaks vajadust garanteerida julgeolek. Ent see, et ekstremismivastaseid seadusesätteid kasutatakse Jehoova tunnistajate, see tähendab usuühenduse vastu, kes on alati hoidunud igasugu vägivallast, osutab ohule seada julgeolek ülimaks õiguseks, mis tallab maha kõik teised õigused, kaasa arvatud usuvabaduse. Sel põhjusel arvan ma, et igaühe, ka akadeemikute kohus on mõista selgesõnaliselt hukka need seadusesätted ja nende rakendused, mis nii selgelt ohustavad usuvabadust ja võrdsust.” – Dr Ferrari, Itaalia

• „Võitlema peaks selliste ekstremismi vormide vastu, mis inimelusid ohustavad. Muu tegevuse vastu võitlemine on ise ekstremism. Seega on see, et Venemaa kiusab agressiivselt taga Jehoova tunnistajate sarnast rahumeelset rühmitust, ilmselgelt ekstreemne.” – Dr Derek H. Davis, vandeadvokaat, Baylori ülikooli juurde kuuluva, riigi ja kiriku suhteid uuriva Dawsoni instituudi endine direktor, Ameerika Ühendriigid

• „Nagu varem mainisin, on sõna „ekstremist” ähmane ja selle rakendus võib olla subjektiivne. Võin kahtlemata öelda Venemaa meetmete kohta, et need on liialdatud ja asjakohatud, pealegi on Euroopa Inimõiguste Kohus otsustanud, et Venemaa võimud on usuvabadust rikkunud. Niinimetatud ekstremistlikud rühmitused, näiteks ISIS, on muidugi tõsiseks ohuks, ja nende tegevuse tõkestamiseks on vaja rakendada meetmeid. Ent Jehoova tunnistajad ei kujuta üldsegi sellist ohtu, ning on kohatu nende töö tõkestamise õigustusena viidata terroriorganisatsioonide ohule.” – Dr Chryssides, Ühendkuningriik

• „Venemaa ekstremismivastase seadusandluse parandused annavad märku Venemaa usuturu sulgumisest. Äsjase Jehoova tunnistajaid puudutava näite alusel võib öelda, et neid parandusi rakendatakse usuvähemuste tegevuse lõpetamiseks. Ajaloolisest perspektiivist vaadatuna meenutavad hiljutised usulisele misjonitegevusele seatud piirangud sovetlikku ajaperioodi.” – Dr Ringvee, Eesti

• „Nagu on hästi teada, võivad ekstremistlikke kalduvusi ilmutada lisaks rühmitustele ka üksikisikud; ekstremism on üks poliitilise, mitte usulise tegevuse vorme. Vene Föderatsioonis kehtivad õiguslikud piirangud usuorganisatsioonide seda tüüpi tegevusele. Ja kui (ekstremistliku tegevuse) juhtumid on kindlaks tehtud, tuleb seaduserikkujatele loomulikult karistus määrata – see on vastavuses seadusnormidega. Kas valitseb oht usuvaldkond ekstremistlikule tegevusele viidates kriminaliseerida? Jah, tingituna seadusnormide valikulisest rakendamisest ja meelevaldsest tõlgendamisest, aga ka sellest, kui kohtupraktikas kasutatakse ebaprofessionaalseid (vääraid) ekspertuuringuid.” – Dr William Schmidt, väljaande „Eurasia: the spiritual traditions of the peoples” peatoimetaja; Venemaa Riigimajanduse ja Avaliku Halduse Presidendiakadeemia rahva ja riigi suhete professor, Venemaa

• „See, et rakendatakse ekstremismivastaseid seadusi, et kaitsta kaitsetuid, on vastuvõetav, juhul kui säilitatakse tasakaal. Seevastu kasutada taolisi seadusi selliste vägivallatute usuvähemuste vabaduste piiramiseks nagu Jehoova tunnistajad, on absoluutselt vastuvõetamatu.” – Dr Leo, Itaalia

• „Venemaa riiklikus poliitikas on toimunud vähemalt alates aastast 2012 üldiselt konservatiivne, lausa reaktsiooniline pööre. Seadused karmistuvad, seades kitsendusi erinevatele poliitilistele ja ka kodanikuõigustele. Venemaa nüüdisaegne ekstremismivastane seadustik on sedavõrd laialivalguv ja ähmane, et praktiliselt igaüht võib süüdistda ekstremismis. Inimene ei pea plaanima just terroriakti, et saada ekstremismisüüdistus – piisab vaid kritiseerida sotsiaalmeedias mõnda kohalikku bürokraati või osaleda poliitilisel rahvakoosolekul. Usuvaldkonda puudutav seadusandlus on üks selle laiema suundumuse näide.” – Dr Uzlaner, Venemaa

• „Venemaa (ja ka Aserbaidžaani) religioonireguleerimise praktika paistab olevat üsna ekstreemne, sest pole kuigipalju selliseid Euroopa maid, kus avaldatakse keelatud usuraamatute nimestikke või käsitletakse usuaineliste tekstide ekstremistlikku olemust poliitiliselt ja õiguslikult.” – Dr Kilp, Eesti

• „Ebaseaduslik võitlus ekstremismiga, võttes aluseks usu, hakkas ilmnema tasapisi pärast seda, kui aastal 2002 võeti vastu ekstremistliku tegevuse vastane seadus. Sellest ajast saadik on ekstremismivastast poliitikat rakendatud relvana võitluses „mittetraditsiooniliste” usunditega. Laialivalguv termin „ekstremism” annab kohtunikele alust kuulutada usukirjandus oma otsustes ekstremistlikuks põhjustel, mis alatihti lähevad vastuollu terve mõistusega. 2000. aastate keskpaigast saadik on ekstremismivastase võitluse seadust rakendatud Venemaal mitteõigeusklike ja mittemuslimite vastu üsnagi tragikoomilisel viisil.” – Dr Lunkin, Venemaa

• „Venemaa soovib tõkestada kõigi usurühmistuste või -ideede levikut, välja arvatud nelja traditsioonilise usundi ametlikud suunad. Rühmitused nagu Jehoova tunnistajad ning ka teised evangeliseerimise või proselütismiga tegelevad protestandid satuvad vaenamise alla.” – Prof Bowring, Ühendkuningriik

• „Venemaa võitlus vähemuste vastu nagu Jehoova tunnistajad on eelkõige diskrimineeriv. See on kinnistunud patuoinaks peetava mitteõigeusklikest vähemuse sotsiaalse, poliitilise ja religioosse vaenamise pikka traditsiooni. Ka Prantsusmaa on „sektijahi” näitajate poolest tipus. Prantsusmaa soovis Jehoova tunnistajaid hävitada maksustamise teel, kuid Jehoova tunnistajad viisid asja Strasbourgi Euroopa Inimõiguste Kohtusse, kus nad lõpuks võidu said. See kohus otsustas, et Prantsusmaa peab korvama Prantsusmaa Jehoova tunnistajate harubüroole tekitatud suure kahju ja maksma intresse, kuna riik on neid diskrimineerinud, keeldudes õiguslikult tunnustamast nende usundit ja seega ka lubamast maksuvabastust liikmete tehtavatelt annetustelt.” – Dr Dericquebourg, Belgia

• „Venemaa peaks võitlema tegeliku ekstremismi vastu – sellise vastu, mis õhutab või rakendab vägivalda –, kuid küsimuse all olevad seadused on rakendatuna enamiku usurühmituste kohta julmad. Julmaks teeb neid karistus võrreldes süüteoga. Teiseks teeb neid julmaks see, mis ja kes on nende sihtmärgiks. Näitena võib tuua 15 000-dollarise trahvi väiksele kirikurühmale või väiksele mittetulundusühingule. Üks riigi määrustest nõuab, et registreerimisest peab olema möödunud 15 aastast, enne kui Venemaale saab välismaalt tuua näiteks usujuhi või misjonäri.” – Dr Patterson, Ameerika Ühendriigid

• „Väljakutsed võidelda kuritegevuse vastu – sealhulgas terrorismi ja ekstremismi vastu seoses antisotsiaalsete ja inimsusevastaste tegudega – muutuvad iga päevaga asjakohasemaks. Ent üks asi on võidelda reaalse kuritegevusega ning hoopis teine asi on rakendada kriminaalkoodeksi mõisteid, et avalikult diskrimineerida inimeste õigust südametunnistuse vabadusele, kaasa arvatud usuvabadusele. Paljud Venemaa eksperdid, õpetlased ja juristid näevad termini „ekstremism” rakendamist selles, et usuvähemused arvatakse olevat konstitutsiooni- ja seadusevastased. Aga kui õigusprintsiibid on mitmel põhjusel allutatud korruptsioonile, siis, nagu teame, ei panda õigusi, kaasa arvatud inimõigusi ja vabadusi mikski.” – Dr Elbakyan, Venemaa

• „Kõige vaieldavam punkt Venemaa terrorismivastase võitluse seaduses on ekstremismi mõiste ise. See pole mitte õiguslik, vaid pigem poliitiline mõiste. Näiteks Euroopa inimõiguste konventsiooni seisukohalt võib riik kehtestada piiranguid konventsiooniga garanteeritud vabadustele, nagu usuvabadusele ja arvamusvabadusele, juhul kui see meede on hädavajalik „riigi julgeolekuks, rahva turvalisuseks, maa heaoluks, korrakaitseks ja kuritegevuse ennetamiseks, tervise ja moraali kaitseks, teiste isikute õiguste või vabaduste kaitseks, ühiskondliku korra kaitseks” jne. Seega on rahvusvaheline õigus juba andnud riikidele õiguse piirata rahva vabadusi, juhul kui nad tuvastavad põhjendatud ohu. Seetõttu pole vaja anda välja konkreetseid ekstremismivastaseid seadusi, saavutamaks Euroopa inimõiguste konventsioonis seaduslikuks peetavaid eesmärke. Eriti problemaatiline on see, et Venemaa seadustikus puudub selge definitsioon. Mida tähendab Venemaa seaduse järgi olla „ekstremist”? Veel kord, tegelikult on see poliitiline mõiste, mis lubab võimudel piirata kõigi nende vabadusi, keda nad peavad ebasoovitavaks. Sellelt vaatekohalt on selge, et Venemaa seadusandlus on vastuolus nii Euroopa inimõiguste kontseptsiooni vaimu kui ka tekstiga.” – Dr Hocine Sadok, avaliku õiguse lektor; Université de Haute Alsace sotsiaal- ja õigusmajanduse teaduskonna direktor, Prantsusmaa

• „Ülesanne võidelda ekstremismi vastu eeldab pigem valitsuse huvide ja üksikisikute vabaduste kompleksset tasakaalustatust kui viimaste täielikku kõrvaleheitmist. Siin ongi hädavajalik tasakaalustatus, mis Venemaa ekstremismivastases tegevuses täielikult puudub. Mis kõige tähtsam – see, kuidas valitsus ekstremismi defineerib ja selle vastu võitleb, teenib valitsuse kitsaid huvisid. Kuigi see seadustik võib kaitsta Venemaa kodanikke teatud tegelike ohtude eest, võimaldab see valitsusel hõlpsasti ka takistada või koguni lõpetada selliste üksikisikute või rühmituste tegevust, keda ta ühel või teisel põhjusel kuulutab ebasoovitavaks või ohuks Venemaa traditsioonilistele vaimsetele väärtustele. Vähemalt osaliselt on põhjuseks, miks Venemaa saab seda seadustikku hoida ja laiendada, see, et riigis on tegelikud demokraatlikud protsessid seiskunud, samuti pole õnnestunud paljude väliste tegurite abil – kaasa arvatud riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid – seda murettekitavat reaalsust tõhusalt tuvastada ja vastavalt reageerida.” – Prof Blitt, Ameerika Ühendriigid

• „Kahjuks kipub Venemaa tegema Jehoova tunnistajate suhtes samasugust viga kui Ameerika Ühendriigid 1940. aastatel. Tollal pidasid paljud ameeriklased Jehoova tunnistajaid „ekstreemseks”, sest nende usuline sisetunne ei lubanud neil osaleda truudusvande tseremoonial. Esialgu ametnikud – USA Ülemkohus kaasa arvatud – karistasid Jehoova tunnistajaid nende tavapäratu käitumise eest. See viis algul kohutava Jehoova tunnistajate vastase füüsilise vägivallani, hiljem aga südametunnistuse küsimuse ümberhindamiseni. Lõpuks jõudis enamik ameeriklasi ja Ameerika kohtuid seisukohale, et usuline mitmekesisus – sealhulgas Jehoova tunnistajad – teeb ühiskonnale head.” – Eric Rassbach, Ameerika Ühendriigid

• „Venemaa õigusallikatele on iseloomulik suur valikuvabadus sellistes laialivalguvates kategooriates nagu „ekstremism/ekstremist” ning „ekstremistlik tegevus”, „usu tunnistamine”, „misjonitegevus” ja kellegi usundi või usuliste tõekspidamiste pretendeerimine „tõele” või „ülimusele”. Kuna ametlikud dokumendid ei too ära kitsapiirilisi ja selgeid definitsioone ning tõendite esildise ja hinnangu reeglid on erakordselt lõdvad – kuni selleni, et ekstremismi religioosses kontekstis defineerides ei eeldatagi vägivalla ohtu või rakendamist –, on julgeoleku- ja administratiivtöötajatel, kohtunikel ja ekspertidel hinnangu andmisel tohutu lubatavus. On tähelepanuväärne, et Venemaa võimud pole arvestanud ÜRO Inimõiguste Komitee nõudega (lõpparvamused 28. aprillil 2015) anda selgust „ähmase ja piiritlemata definitsiooni osas „ekstremistliku tegevuse” kohta, tagades, et definitsioonis on kindlasti vägivalla või vihavaenu element ning et on toodud ära selged ja täpsed kriteeriumid, kuidas materjale klassifitseerida ekstremistlikuks; ning rakendada kõik vajalikud meetmed, takistamaks seaduse meelevaldset rakendamist, ja vaadata uuesti läbi üleriigiline ekstremistlike materjalide nimestik.” – Dr Ventura, Itaalia

• „Venemaa ekstremismivastane seadus võeti algul vastu aastal 2002; aastal 2007 seda laiendati, lisamaks vägivallatud tegevused või vaadete propageerimise, seda ka usuvaldkonnas. Kui Venemaa ametnikud peaksid kasutama liiga suurt ja laia karistusvõrku, tekib oht saada võrku rahumeelsed inimesed, kes soovivad vaid selgitada oma usulisi või muid ideid, mida riik heaks ei kiida. Näiteks on Venemaa kohtud kõige sagedamini mõistnud süüdi muslimeid, kes tahavad tegeleda oma usuga väljaspool heakskiidetud hooneid, olles seega oletatavasti kokku põrganud Venemaa ülemäära avara ekstremismivastase seadusega. Ametnikepoolne ehtne sallivus koos uue õigusliku lähenemisega võiksid rakenduda reformitud usu- ja ekstremismiseaduste kaudu, edendamaks Venemaa kirevat usulist ja etnilist mitmekesisust. Venemaa peaks jätma seljataha oma karmikäelised meetodid püüda suruda mitmepalgelisust jõuga halli ühetaolisuse valitsuskuube.” – Catherine Cosman, ÜRO Rahvusvahelise Usuvabaduse Komisjoni (Euroopa ja endiste Nõukogude Liidu maade) poliitika analüütik, Ameerika Ühendriigid

• „Suurem osa antiekstremismiga seonduvast religioonipoliitikast tuleneb kultuurilisest tsentraliseeritusest, mida surub jõuliselt peale vene õigeusu kirik.” – Dr Besier, Saksamaa

• „Ehkki Venemaa seisab kahtlemata silmitsi usuäärmuslusest õhutust saanud vägivallaga, on ta üha enam pöördunud ekstremismivastaste õiguslike meetmete poole, et teha kitsendusi ka ebapopulaarsetele usurühmitustele, selle asemel, et tegeleda vaid rühmitustega, kellega seondub vägivaldne käitumine.” – Prof Clark, Ameerika Ühendriigid

• „Venemaa õigussüsteem on sügavalt ekslik kahes peamises valdkonnas. Venemaa paljusõnaline konstitutsioon, mis lisaks muule tagab usuvabaduse, on kuulutatud ülimuslikuks, kusjuures riigi konstitutsioonikohtu ülesandeks on otsustada, kas konkreetsed aktsioonid või seadusesätted on või ei ole kooskõlas Venemaa põhiseadusega. Praktikas neist tingimustest täiel määral kinni ei peeta. Venemaa kohtute praktikaks on alluda juhenditele, mis tulevad kas föderaal- või piirkondlikelt võimudelt, kes lõppkokkuvõttes pole seaduse ees vastutavad. Teiseks on Venemaa seadusi võimalik laiaulatuslikult ja muutlikult tõlgendada. Venemaa ekstremismiseadustes pole selget definitsiooni, mis on ekstremism. Seetõttu saab neid seadusi tõlgendada rohkem või vähem vastavalt kõikide tasandite täitevvõimude suvale.” – Andrew Wood, Ühendkuningriik

• „Venemaal on igati õigus ja tegelikult oma rahva ees ka kohus võidelda tõelise ekstremismiga, kuid see, et ebapopulaarsed usurühmitused tembeldatakse ekstreemseks, kuigi need ei ohusta teiste inimeste füüsilist turvalisust, on juba iseenesest üsna ekstreemne. Arvan, et tegelikud ekstremistid Venemaa praegusele valitsusele eriti muret ei valmista, seni kui ta suudab neid kontrollida. Minu arvates kardetakse palju enam rühmitusi, mida arvatakse olevat kontrollimatud. Kui arvestada Jehoova tunnistajate täielikku lojaalsust Jumalale, siis minu arvates kasutab praegune valitsus ekstremismisilti tunnistajatest lahtisaamiseks. Arvan ka, et mõningast mõju avaldab vene õigeusu kirik, et proselütismiga tegelevate kristlaste vähemustest lahti saada.” – Prof Ravitch, Ameerika Ühendriigid

• „Venemaa seadlus ja võimude rakendatav praktika eirab paljusid elementaarseid üksikisikute ja organisatsioonide õigusi, näiteks õigust avaldada arvamust. Isegi kui arvamus on objektiivselt võttes väär, peab olema õigus seda välja öelda. Tõkestus saab olla õigustatud vaid erandjuhtudel, kui see kujutab ohtu teiste inimeste elule või rikub ühiskondlikku korda. Jehoova tunnistajatega asi nii pole.” – Dr Bremer, Saksamaa

• „Ei. See on mõistetamatu, põhjendamatu ja vastuolus inimõiguste normidega, mida Venemaa on kohustunud leppega täitma, kaasa arvatud Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 9 ja kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 18.” – Prof Bowring, Ühendkuningriik

• „Ei. Ma ei tea ühtki rahvusvahelise õiguse printsiipi, mis võimaldaks kedagi kuulutada ekstremistiks, kuna ta usub oma religiooni tõesusse.” – Prof Garrett Epps, Baltimore’i ülikooli juurakooli juuraprofessor; väljaande „The Atlantic” ülemkohtu korrespondent, Ameerika Ühendriigid

• „Kõigepealt on see idee täiesti absurdne. Õiglaselt rakendatuna tooks see Venemaa seadus kaasa kõigi usundite keelustamise. Kõik usundid väidavad end olevat tõesed ja kõik usklikud usuvad, et nende usk on õige. Mis väärtust usul muidu oleks? See seadus on õiguslikuks ettekäändeks diskrimineerida usuvähemusi, eriti Jehoova tunnistajaid.” – Dr Baran, Ameerika Ühendriigid

• „Arvan, et igaüks usub oma religiooni ülimuslikkusse. Kui ta ei usuks, valiks ta mõne teise. Jehoova tunnistajad kahtlemata usuvad, et vaid nemad valdavad „tõde”, ent ka teised kristluse vormid ja muud usundid on altid tooma samasuguseid väited ainulaadsusest. Seda, et inimene usub oma religiooni ülimuslikkusse ja ainulaadsusse, tuleb kahtlemata tunnustada usuvabaduse nimel, nii nagu seda on defineeritud inimõiguste ülddeklaratsioonis.” – Dr Chryssides, Ühendkuningriik

• „On šokeeriv, et eksperdid võivad sildistada „ekstremismiks” seda, mis oma olemuselt on täielikult usuline tegevus, elu alus igal usklike ühendusel, kes elavad, uskudes ainuüksi neile kuuluvasse tõesse. Ühte ühendusse kuuluvatel usklikel on oma tõlgendus tõest ja sellest lähtuvalt ka pühadest tekstidest. Seega on loomulik, et nad on „teiste usurühmituste suhtes leppimatud”.” – Dr Lunkin, Venemaa

• „Selline vaatekoht on muidugi solvav. Usklikud inimesed elavad enda valitud religiooni uskumuste kohaselt, sest peavad neid tõesteks ja teiste usundite tõekspidamistest paremaks. Venemaa seisukoht teeb pilkealuseks kõik religioonid.” – Dr Davis, Ameerika Ühendriigid

• „Kõik religioonid vaid väheste eranditega on veendunud, et nende uskumused Jumala kohta on tõesed. Mitte keegi ei ütle: „Üks teine religioon on etem ja tõesem kui meie oma.”” – Dr Bremer, Saksamaa

• „Pean seda retooriliseks küsimuseks, mis ei vajagi vastust. Muidugi soovib iga usklik, et teisedki saaksid ekslike ideede pimedusest päästetud; see ongi põhjus, miks usklikud kipuvad oma usu õigsust rõhutama.” – Dr Aidar Sultanov, Venemaa õigusteadlane ja inimõiguste aktivist, Venemaa

• „Nagu mainisin, pole ekstremism religioonisotsioloogia mõiste. Hindamaks võimalikku ohtu, mida üks usurühmitus võib avalikule korrale või riigi julgeolekule tekitada, tuleb vaadata seda, mida ta teeb, mitte seda, mida ta usub. Kui ta ei soorita seadusevastast tegu, ei saa teda süüdi mõista. Usurühmitusel on õigus öelda seda, mida ta arvab olevat parima. Muide, ka kõik poliitikud ütlevad seda, mida arvavad olevat parima, ja mitte keegi ei ütle seepeale, et nad on ekstremistid. Ma pole kunagi näinud poliitikut, kes ütleks, et ta valetab ning et tema partei on teiste poliitikute omast halvem. Iga usurühmitus arvab, et just tema tõlgendab kõige paremini pühi kirju. Valitsustel on tähtis pidada silmas hoopis seadusevastaseid või vägivaldseid tegusid, mida need rühmitused sooritavad või võivad sooritada.” – Dr Dericquebourg, Belgia

• „Hiljutised seadusetäiendused, mis piiravad uskumuste teistega jagamist, on selgelt põhjendamatud. Need piiravad karmilt usuvabadust, kui usklikke takistatakse uskumast ja väljendamast rahumeelsel ja taktitundelisel moel oma usku sellesse, et nende religioon on see õige.” – Dr Ferrari, Itaalia

• „Vaid sellest, et keegi kuulutab oma usulised tõekspidamised tõeks või konkreetse usu ülimuslikuks, ei tohiks ekstremismiks piisata. Enamik religioone põhineb omaenda tõe konkreetsete väidete kogumil, mis oma olemuselt lähevad tihtilugu otseselt vastuollu teiste religioonide põhiväidetega. Sellest konfliktist hoolimata saab selliseid väiteid esitada rahumeelsel moel, mis ei riku teiste õigusi ja vabadusi ega ohusta ühiskondlikku korda. Eeldusel, et neid konkureerivaid vaateid väljendatakse nii, et hoidutakse ähvardustest või üleskutsetest vägivallale või vihavaenu äärmuslike vormide aktiivsest propageerimisest, on need üks erksa demokraatliku ühiskonna põhikomponente. Olgugi et kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt kohustab valitsusi tõkestama diskrimineerimist, vaenu või vägivalda õhutavat usuviha, peab selline propaganda ületama kõrge künnise, enne kui seda kohustust rakendada. Lisaks peab valitsuse iga otsus sel baasil tegutseda vastama ikkagi proportsionaalsuse ja hädavajaduse nõuetele, enne kui need sammud oleksid õigustatud. Paljugi sellest, kuidas Venemaa valitsus on rakendanud oma ekstremsimivastaseid seadusi, tõendab selgelt, kui vähe on hoolitud proportsionaalsusest ja hädavajadusest, rääkimata veel püüdest mõista neid usulisi vaateid, mis on kuulutatud „ekstremistlikuks”. – Prof Blitt, Ameerika Ühendriigid

• „Siin pole küsimus mitte ainult usuvabadusest, vaid ka sõnavabadusest. See seadus tähendab, et neid sanktsioone võib rakendada iga usurühmituse vastu, keda poliitiline ladvik või teised poliitiliste otsuste langetajaid mõjutavad usurühmitused peavad ebasoovitavaks, eesmärgiga kõrvaldada soovimatute usuliste ideede konkureerimine.” – Dr Ringvee, Eesti

• „Väide, et see, kui kuulutatakse oma usundi tõesust ja ülimuslikkust, on tõend ekstremismist, on tabav näide Venemaa ekstremismiseadluse segasest tuumast. Vähemalt üks Venemaal heakskiidetud traditsioonilistest usunditest tugineb just sellisele väitele.” – Andrew Wood, Ühendkuningriik

• „Venemaa seadus ütleb, et juba pelgalt see, kui oma usku propageeritakse, öeldes, et see on tõene, liigitub vihavaenuks või vaenukõneks. Riikliku julgeoleku vaatepunktist peaks tegelik piir kätte jõudma, kui usklik või rühm usklikke propageerib teistele kahju tekitamist, teiste sõnadega, kui inimesed ütlevad, et nende usk kohustab neid teise usku kuulujaid tapma. Valitsustel on piire kehtestades oma julgeolekuhuvid. Õhutada vägivalda on otsekui kisataks kinos: „Tulekahju!” või siis plaaniks usujuht mõrva. Ent need, keda Venemaa seadus eeskätt märklauaks on võtnud, ei paista küll sellesse klassi kuuluvat.” – Dr Patterson, Ameerika Ühendriigid

• „Venemaa seadus läheb vastuollu rahvusvahelise võtmearusaamaga usu- või arvamusevabaduse kohta, liigitades usu ülimuslikkuse vägivallatu propageerimise ekstremismi üheks väidetavaks küljeks. See säte on peapõhjus, miks USA rahvusvaheline usuvabaduse komisjon näeb selles seaduses „väga suurt ohtu usuvabadusele”. Teist selle seaduse sätet, mis keelustab „usuliste vastuolude õhutamise”, rakendatakse proselütismi keelustamiseks eriti rühmituste puhul, keda riik ei soosi, nagu näiteks Jehoova tunnistajad.” – Cosman, Ameerika Ühendriigid

• „Niivõrd kui see piirang puudutab usundi pretendeerimist tõele ja ülimusele, mis tähendab vaadete omamist (forum internum), ja tegelikult põhivabadust omada usku, ei saa sellist piirangut mitte millegagi õigustada.” – Dr Ventura, Itaalia

• „Kõik usurühmitused väidavad omavat ainulaadset tõde, mis iseenesest pole ohtlik. Fakt on see, et väited ainulaadse tõe kohta on osa enamiku religioonide olemusest.” – Dr Brian Grim, sihtasutuse Religious Freedom & Business Foundation president; Londoni St. Mary ülikooli külalisprofessor; sihtasutuse Tony Blair Faith Foundation nõunik; Georgetowni ülikooli usuvabaduse projekti kaasuurija; Bostoni ülikooli kultuuriinstituudi Religion & World Affairs kaasteadlane, Ameerika Ühendriigid

• „Usuvabadus hõlmab usklike õigust kuulutada, et nende usund on õige ja parim ehk ainus versioon tõest. Kuigi see võib olla teistele ebamugav, siis seni, kuni usklikud ei ürita oma vaateid teistele peale sundida, on neil õigus kuulutada oma uskumuste tõesust.” – Dr Carolyn Evans, Melbourne’i juurakooli Harrison Moore’i õigusteaduse õppetooli dekaan; väljaannete „Religion and International Law” ja „Law and Religion in Historical and Theoretical Perspectives” kaastoimetaja, Austraalia

• „Kui enda religiooni tõeseks kuulutamine on „ekstremistlik”, oleks enamik usklikke süüdi.” – Dr William Cavanaugh, katoliku-uuringute professor; DePaul’i ülikooli Katolitsismi ja Kultuuridevahelise Teoloogia Keskuse direktor, Ameerika Ühendriigid

• „See, kui inimene propageerib oma uskumuste tõesust, pole mitte märk „usulisest ekstremismist”, vaid tema pühendumusest oma põhiväärtustele. Juhul, kui teised usundid või religioonid neid põhiväärtusi ei salli, peab neid kui põhilist inimõigust toetama riigivõim.” – Dr John A. Bernbaum, Vene-Ameerika Instituudi (Moskva) president, Ameerika Ühendriigid

• „Minu Jehoova tunnistajate alased uuringud on viinud mind mitmel maal kontakti rahumeelsete, seaduskuulekate, aktiivsete kodanikega, kes väljendasid elavat huvi ja lugupidamist enamiku usulise kuuluvuse vastu ning samas töötasid hoolega selle nimel, et tagada endale õigus uskuda ja kuulutada vabalt omaenda uskumusi. Nende jõupingutused eriti just õiguslike kanalite kaudu on tähelepanuväärselt aidanud kaasa üksikisikute ja ühenduste usu- ja arvamusvabadusele paljudes teistes vähemususundites, aga ka tooniandvates religioonides.” – Dr Effie Fokas, Forum on Religion asutajadirektor (2008–2012); Londoni majanduskooli Hellenic Observatory kaasteadlane; Hellenic Foundation for European and Foreign Policy „Pluralism and Religious Freedom in Orthodox Countries in Europe” (PLUREL) endine Marie Curie kolleegiumi liige, Kreeka

• „Tunnen Jehoova tunnistajaid mitte ainult kui nende ajalugu, õpetusi ja tavasid uuriv teadlane, vaid ka tavainimesena igapäevaelus. Nad on mu naabrid, tuttavad ja kolleegid. Minu ringkonnas on neil päris hea maine. Nad on seaduskuulekad. Nad saavad hästi läbi teistega, mis iganes poliitilised vaated või usuline kuuluvus neil ka poleks. Nad ei piirdu vaid oma usuühenduse huvide ja vajadustega. Jehoova tunnistajad ei osale maa poliitilises elus, väljendavad oma hinnanguid võimudele vaoshoitult, kuid pole kodanikena ükskõiksed omal maal toimuvate sündmuste suhtes. Arvan, et nad annavad vägagi tähelepanuväärse panuse ühiskonna arengusse, suurendavad selle heaolu ja edendavad stabiilsust, sest nad propageerivad traditsioonilisi üldkristlikke väärtusi. Nad on head perekonnainimesed, ustavad abikaasale; nad armastavad oma vanemaid ja kasvatavad vastutustundlikult oma lapsi.” – Dr Filipovych, Ukraina

• „Need Jehoova tunnistajad, keda mina Suurbritannias tunnen, edendavad ühiskonda oma ausa tööga ja maksude maksmisega. Nad võtavad seadusekuulekust oma usulise kohusena, välja arvatud mõningad vähesed olukorrad, mida nad tajuvad oma arusaamaga Jumala seadusest vastuolus olevana.” – Dr Chryssides, Ühendkuningriik

• „Olles religiooniteadlasena uurinud erisuguseid religioone, tean ma, et Jehoova tunnistajad ei ole agressiivsed, vaid pigem on nad patsifistid; see on usuorganisatsioon, mille liikmed põhimõtteliselt ei diskuteeri poliitika üle ega osale selles ega sekku kunagi riigiasjadesse. Kuid need usklikud panustavad ühiskonda oma ausa tööga mitmesugustes ärides ja organisatsioonides, makstes valitsust toetavaid makse ja abistades kaaskodanikke hädaajal, näiteks pärast looduslikke või sotsiaalseid katastroofe.” – Dr Elbakyan, Venemaa

• „Olen aastate jooksul puutunud kokku paljude Jehoova tunnistajatega, kusjuures üks mu parimaid õpilasi oli inimõiguste magistri kraadi taotlev Jehoova tunnistajast neiu, kes kirjutas suurepärase dissertatsiooni usuvabadusest Venemaal. Minu kogemuste järgi on Jehoova tunnistajad viisaka ja kena käitumise eeskujud ega solvu faktist, et mina nende uskumustega ei nõustu.” – Prof Bowring, Ühendkuningriik

• „Isiklikult võin öelda, et olles viimased 60 aastat kaitsnud paljusid Jehoova tunnistajaid – ehkki mina nende vaateid Piiblile ei poolda –, olen alati pidanud neid inimesteks, keda iseloomustab erakordselt kõrge moraal, tugev usk ja rahumeelne tegutsemine.” – Bruno Segre, advokaat; väljaande „L’INCONTRO” peatoimetaja, ajakirjanik; Torino Council for Institutional Laity aupresident; National Association of Free Thought „Giordano Bruno” aupresident, Itaalia

• „Käisin mitu aastat vaatlejana Jehoova tunnistajate kogudustes, et kirjutada nende kohta oma doktoriväitekiri ja ka artikleid teadusajakirjadele. Võin öelda, et tunnistajad on oma maa ausad kodanikud. Nad ei sekku oma riigi poliitikasse, kuid maksavad ära maksud; mõnikord osalevad nad kohalikus elus vabatahtlike tuletõrjujatena; nad abistavad loodusõnnetuste ohvreid, nagu üleujutuste ajal Prantsusmaal Oranjes ja Bollène’s, ilma et nad abistatavatest uusi jüngreid teeks. Nad soovivad vaid inimestele abiks olla. Tunnistajatel on oma osa vereülekannete alternatiivide uuringutes, mis tuleb kasuks ka mittetunnistajatele.” – Dr Dericquebourg, Belgia

• „Jehoova tunnistajatel on kohusetundlike, seadusekuulekate kodanike maine.” – Dr Knox, Ühendkuningriik

• „Pean Jehoova tunnistajatest sügavalt lugu. Nad on kohusetundlikud, rahumeelsed, neil on tõsine soov tuua au Jumalale ja nad on ustavalt teiste teenistuses. Tean tööandjaid, kes eelistavad Jehoova tunnistajaid nende aususe ja vankumatu tööeetika pärast.” – Dr Davis, Ameerika Ühendriigid

• „Kui vaadata Eesti Jehoova tunnistajaid puudutavale olukorrale, siis ilmselgelt on rahva suhtumine aastakümnetega muutunud, sest kadunud on negatiivsed stereotüübid. Ilmalikus paljuusulises ühiskonnas võetakse Jehoova tunnistajaid kui üht usurühmitust teiste seas.” – Dr Ringvee, Eesti

• „Jehoova tunnistajad, olles osa ühiskonnast, tegutsevad rahumeelsetena.” – Prof Clark, Ameerika Ühendriigid

• „Kahjuks tuleneb Jehoova tunnistajate vaenamine äärmiselt primitiivsest loogikast. Nad ei meeldi konkreetsele ühiskonnagrupile, kes ei tea Jehoova tunnistajate õpetustest ja tavadest midagi. Ent hoolimata pidevatest läbiotsimistest ja inspekteerimistest ning raamatute ja ajakirjade konfiskeerimisest ning ekstremistideks kuulutamisest, püsivad Jehoova tunnistajad Venemaal seaduse piirides.” – Dr Lunkin, Venemaa

• „Need, kes pole tihedamalt Jehoova tunnistajatega lävinud, teavad neid ehk vaid ukselt uksele kuulutamise kaudu, mida mõnikord mööndavasti tüütuks peetakse. Seda kuuldes ei viivita ma inimestele meelde tuletamast, et Jehoova tunnistajate õigus uksele koputada on osa demokraatliku ühiskonna elust. Oleme Jehoova tunnistajatele tänu võlgu, et nad on meie kohtutes oma seaduslikke õigusi kaitsnud, mis on edendanud sõnavabaduse kaitset.” – Dr Baran, Ameerika Ühendriigid

• „Olen tuttav eeskätt USA Jehoova tunnistajatega, ja nad on panustanud ühiskonda väga palju, tegelikult andnud suure panuse esimese konstitutsiooniparanduse (sõnavabaduse) mõistmisse, seistes kodanikuõiguste eest näiteks kuulsas Barnette’i kaasuses. Paradoksaalselt võib just kodanikuõiguste eest seismine olla see, mida Venemaa kardab.” – Prof Ravitch, Ameerika Ühendriigid.

• „Ameerika õigusajalugu uurides olen hakanud mõistma, kui tähelepanuväärselt on Jehoova tunnistajad panustanud kodanikuvabaduste põhiseaduslikku kaitsesse. Nende otsusekindlus vabalt oma usku väljendada on laiendanud esimese konstitutsiooniparanduse tagatavaid õigusi kõigile ameeriklastele. Samamoodi on nad olulisel määral panustanud teistes riikides, tuues kasu mitte ainult endale, vaid ka väga paljudele teistele usunditele.” – Dr Peters, Ameerika Ühendriigid

• „Minu kodumaal Eestis on Jehoova tunnistajatel kodanikena hea maine. Nad panustavad ühiskonda ja maksavad ausalt makse. Nad kuuluvad ühiskonna seaduskuulekasse põhiossa. Nad ei osale väeteenistuses, ent kuna on olemas alternatiivteenistuse võimalus (töö koolides, haiglates jne), panustavad nad sellesse.” – Dr Ain Riistan, Tartu Ülikooli Teoloogia Akadeemia Uue Testamendi lektor; Tartu Kõrgema Usuteadusliku Seminari teoloogia ja võrdleva usundiloo lepinguline dotsent, Eesti

• „Olen isiklikult mitme Kreeka Jehoova tunnistajaga sõbralikes suhetes. Thessalonikis (kus ma elasin) olid mu naabriteks Jehoova tunnistajad. Protesteerin kõikjal, kus olen, Jehoova tunnistajate ebaõiglase vaenamise vastu nii põhimõtteliselt kui ka sellepärast, et reeglina on nad siirad kristlased, tublilt töötavad ja ustavad inimesed.” – Dr Groen, Austria

• „Minu vähesed kogemused Jehoova tunnistajatega enamasti Hispaanias näitavad, et nad on head, kohusetundlikud ja ausad inimesed, vankumatud oma õpetustes – mis pole tingimata negatiivne, juhul kui arutelu nende ümber jääb mõistlikkuse piiresse.” – Dr Martínez-Torrón, Hispaania

• „Usuinimesed, nagu Jehoova tunnistajad, on oma maa elujaatavad kodanikud. Sellelt usuühenduselt pole midagi karta. Nende diskrimineerimine on ilmselgelt õigustamatu.” – Dr Bernbaum, Ameerika Ühendriigid

• „Imetlen Jehoova tunnistajate juures nende vägivallatust ja vastuseisu ebajumalakummardamisele natsionalismi ja lipukummardamise näol.” – Dr Cavanaugh, Ameerika Ühendriigid

• „Saksamaa ühiskonna nimel võin öelda, et ma pole kunagi suhtunud neisse muudmoodi kui normaalsetesse, ustavatesse ja tagasihoidlikesse kodanikesse, nagu on enamik inimesi.” – Dr Bremer, Saksamaa

• „Õigustamatu ja disproportsionaalne sekkumine Venemaa Jehoova tunnistajate ellu on selgelt alusetu, arvestades Jehoova tunnistajate kui tuntud rahumeelse ühenduse tegevust üldiseks hüvanguks Euroopas ja kogu maailmas. Nagu kinnitavad sõltumatud ajaloo- ja sotsiaalteaduse uuringud, on Jehoova tunnistajatel teenitult kindel maine selles, et nad koolitavad seadusekuulekaid, vägivallatuid, lojaalseid kodanikke ning panustavad mitmel moel ühiskonna kasvu, sidususse ja õitsengusse. Nende vabadus on hinnaline ressurss võitluses ekstremismiga Venemaal ja mujal.” – Dr Ventura, Itaalia

Pressiesindajad:

Rahvusvaheline: David Semonian, pressiosakond, +1 718 560 5000

Venemaa: Jaroslav Sivulski, +7 812 702 2691