Apellatsioonikohus jättis jõusse varasema kohtuotsuse, mis kuulutas venekeelse Piibli „Uue maailma tõlke” ekstremistlikuks. Nüüd kehtib otsus, et see Piibel on keelatud, ja peagi lisatakse see üleriigilisse ekstremistlike materjalide nimekirja. Selle Piibli levitamine on kriminaalkuritegu. Pelgalt selle omamise eest võib saada ränga trahvi või hullemagi karistuse.

20. detsembril 2017 jättis Leningradi oblastikohus muutmata Viiburi linnakohtu otsuse, kuigi prokuratuur ega kohtu määratud eksperdid ei suutnud näidata, mille alusel „Uue maailma tõlge” ekstremistlikuks kuulutati. Kohtuotsused rajanevad ühelainsal „ekspertiisil”, mis seda kaasaegset venekeelset piiblitõlget kritiseeris.

Oblastikohtu kolmeliikmeline kolleegium möönis, et „Uue maailma tõlke” kohta tehtud uuring on vastuoluline, ning kutsus kohale uuringu teinud „eksperdid”, et neile lisaküsimusi esitada. Kui kohtueesistuja Larissa Gorbatova küsis uuringu eestvedajalt Krjukovalt, kas „Uue maailma tõlge” on Piibel, vastas too, et ortodoksse kristluse traditsioonilises mõttes ei ole. Kui kaitsja palus tuua piiblitõlkest kasvõi ühe tsitaadi, milles ilmneks ekstremism, jäi Krjukova vastuse võlgu. Kohtunik Gorbatova päris Krjukovalt, mis teeb selle tõlke ekstremistlikuks. Krjukova tõrkus vastamast ja kostis, et see on juriidiline küsimus.

Kaitsja küsis Krjukovalt, millise kriteeriumi põhjal otsustati, kas „Uue maailma tõlge” on Piibel või mitte. Too vastas, et Piiblil peab olema „patriarhi õnnistus” või see peab sõna-sõnalt kattuma tõlkega, millel on seesugune õnnistus. Krjukoval paluti veel selgitada, miks leidis uuring, et „Uue maailma tõlge” pole adekvaatne. Kuna tema ega ka ükski teine „ekspert” ei suutnud sõnastada objektiivseid kriteeriume, lõpetas kohus nende küsitlemise.

Jehoova tunnistajate kaitseadvokaadid palusid seejärel kohtul tunnustada tõendeid, mis näitavad ekspertide kallutatust: uuringus oli laialdaselt kasutatud Vikipeedia artikleid ja üht õigeususeminari õpilase tööd. Kolleegium rahuldas selle taotluse, ent lükkas tagasi kõik palved lasta „Uue maailma tõlget” uurida sõltumatutel ekspertidel ja korraldada uus kohtulik arutelu.

Lõppsõnas küsisid Jehoova tunnistajate kaitsjad kohtult: „Mis on prokuratuuri eesmärk? Mida tahetakse saavutada? Kas sajad tuhanded inimesed, kes Venemaal seda Piiblit loevad, peaksid selle põletama? Või et need, kes seda ei tee, võetaks kriminaalvastutusele?”

Paljud Venemaa Jehoova tunnistajad on mures. Võimud on liiga jõuliselt reageerinud eelmistele kohtuotsustele, mis kuulutasid Jehoova tunnistajate väljaanded ekstremistlikuks. Venemaa ekstremismivastane seadustik küll keelab selliste väljaannete levitamise või sel eesmärgil suurema koguse ladustamise, kuid Vene õiguskaitseorganid on läinud üle seaduse piiri. Nad on otsinud läbi Jehoova tunnistajate kodusid ja algatanud nende vastu kohtuasju isegi siis, kui on leidnud vaid mõne sellise isiklikuks otstarbeks mõeldud väljaande. Lisaks on võimud läinud nii kaugele, et on meeleheitlikult fabritseerinud tõendeid, sokutades Jehoova tunnistajate koosolekupaikadesse keelatud väljaandeid. Seejärel on nad need „avastanud” ning kasutanud neid Jehoova tunnistajate juriidiliste isikute likvideerimiseks ja koguni nende vastu kriminaalsüüdistuste esitamiseks.

Kas Jehoova tunnistajate kodusid hakatakse veel agressiivsemalt läbi otsima? Kas nad viiakse kohtu ette pelgalt „Uue maailma tõlke” omamise eest? Saab näha, mil moel tarvitavad Venemaa võimud seda otsust taas relvana, et piirata Jehoova tunnistajate usuvabadust.