Skip to content

Poruladakkaatthirku sel

vaasagar kētkum kēlvigal

vaasagar kētkum kēlvigal

ēsaayaa 60:1-il sollappattirukkum pen yaar? aval endha artthatthil ‘elundhu’ ‘olivīsugiraal’?

ēsaayaa 60:1 ippadi solgiradhu: “pennē, elundhiru! olivīsu! unmēl oli udhitthuvittadhu. yegōvaavin magimai unmēl pragaasikkiradhu.” indha vasanatthin sūlamaivai vaitthu paarkkumpōdhu, ingē “pen” endru solliyiruppadhu sīyōnai, adhaavadhu andha samayatthil yūdhaavin thalainagaramaaga irundha erusalēmai kuritthadhu. a (ēsaa. 60:14; 62:1, 2) erusalēm nagaram mulu isravēl dhēsatthukkum adaiyaalamaaga irundhadhu. ēsaayaavin vaartthaigal irandu kēlvigalai eluppugiradhu: (1) erusalēm eppōdhu, eppadi ‘elundhu’ aanmīga oliyai vīsiyadhu? (2) ēsaayaavin vaartthaigalukku nammudaiya naatkalil niraivētram irukkiradhaa?

erusalēm eppōdhu, eppadi ‘elundhu’ aanmīga oliyai vīsiyadhu? yūdhargal baabilōnil 70 varushangal adimaigalaaga irundhapōdhu, erusalēm nagaramum aalayamum paaladaindhu kidandhadhu. aanaal, mēdhiyargalum persiyargalum baabilōnai thōrkadittha piragu, baabilōn saamraajyatthil irundhu isravēlargal marubadiyum thangal sondha ūrukku thirumbi pōvadharkum, angē unmai vanakkatthai nilainaattuvadharkum vaaippu kidaitthadhu. (esraa 1:1-4) isravēlin pannirandu kōtthirangalai sērndha silar ki.mu. 537-lirundhu erusalēmukku marubadiyum vara aarambitthaargal. (ēsaa. 60:4) avargal yegōvaavukku baligalai kodukka aarambitthaargal, pandigaigalai kondaadinaargal, aalayatthaiyum thirumba kattinaargal. (esraa 3:1-4, 7-11; 6:16-22) ippadi, erusalēmin mēl, adhaavadhu thannudaiya makkalin mēl, yegōvaavin magimai marubadiyum pragaasikka aarambitthadhu. avargal, aanmīga irulil irundha matra dhēsatthu makkalukku olivilakkaai aanaargal.

aanaalum, ēsaayaa sonna thīrkkadharisanangal andha samayatthil mulumaiyaaga niraivēravillai. perumbaalaana isravēlargal yegōvaavukku kīlppadiyaamal pōnaargal. (ne. 13:27; mal. 1:6-8; 2:13, 14; mat. 15:7-9) piragu mēsiyaavaiyē, adhaavadhu yēsu kristhuvaiyē, avargal odhukkitthallinaargal. (mat. 27:1, 2) ki.pi. 70-il erusalēmum aalayamum irandaavadhu dhadavai alikkappattadhu.

erusalēmukku indha nilaimai varum endru yegōvaa ērkenavē solliyirundhaar. (dhaani. 9:24-27) idhilirundhu enna therigiradhu? ēsaayaa 60-vadhu adhigaaratthil sollappattirukkira thīrkkadharisanangal, andrirundha erusalēmil mulumaiyaaga niraivēra vēndum enbadhu yegōvaavin nōkkam illai endru therigiradhu.

ēsaayaavin vaartthaigalukku nammudaiya naatkalil ēdhaavadhu niraivētram irukkiradhaa? aamaam irukkiradhu! aanaal innoru adaiyaala artthamulla pennōdu adhu sambandhappattirukkiradhu. avaldhaan, “mēlaana erusalēm.” indha pennai patri appōsthalan pavul ippadi sonnaar: “avaldhaan namakku thaai.” (galaa. 4:26) kadavuludaiya amaippin paralōga paagamdhaan indha mēlaana erusalēm! adhil unmaiyulla dhēvathūdhargal irukkiraargal. avaludaiya pillaigal: yēsuvum 1,44,000 abishēgam seiyappatta kristhavargalum. indha kristhavargalukkum pavul maadhiriyē paralōga nambikkai irukkiradhu. ivargal, “parisuttha janamaaga” irukkiraargal. adhaavadhu, ‘kadavuludaiya isravēlargalaaga’ irukkiraargal.—1 pē. 2:9; galaa. 6:16.

mēlaana erusalēm eppadi ‘elundhu’ ‘olivīsiyadhu’? būmiyilirundha thannudaiya abishēgam seiyappatta pillaigal mūlamaaga appadi olivīsiyadhu. ivargalukku nadandha vishayangal ēsaayaa 60-vadhu adhigaaratthil sollappattirukkira thīrkkadharisanangalōdu eppadi otthuppōgiradhu endru ippōdhu paarkkalaam.

ki.pi. irandaavadhu nūtraandil, ērkenavē sollappatta kalaigal, adhaavadhu visuvaasadhrōga kristhavam, thalaithūkka aarambitthadhu. appōdhu unmai kristhavargal aanmīga irulukkul pōivittaargal. (mat. 13:37-43) ippadi avargal magaa baabilōnukku, adhaavadhu poi madhatthukku, adimaigalaaga aanaargal. indha sūlnilaiyilirundhu abishēgam seiyappatta kristhavargal veliyē vara vēndiyirundhadhu. adhaavadhu, ‘elundhirukka’ vēndiyirundhadhu. appadiyendraal, evvalavu kaalam avargal adimaigalaaga irundhaargal? “indha sagaapthatthin kadaisi kattam” endra kaalappagudhi varaikkum. (mat. 13:39, 40) andha kaalappagudhi 1914-il aarambitthadhu. adhu aarambittha konja kaalatthilēyē, 1919-il avargal vidudhalaiyaanaargal. piragu udanadiyaaga avargal aanmīga oli vīsa aarambitthaargal; prasanga vēlaiyil mummuramaaga īdupattaargal. b varushangal pōga pōga, ellaa dhēsatthai sērndha makkalum indha oliyin pakkamaaga vandhaargal. kadavuludaiya isravēlargalil mīdham irukkiravargalum, adhaavadhu ēsaayaa 60:3-il solliyirukkira ‘raajaakkalum,’ vandhaargal.—veli. 5:9, 10.

edhirkaalatthil abishēgam seiyappatta kristhavargal innum periya alavil aanmīga oliyai vīsuvaargal. eppadi? būmikkuriya vaalkkaiyai muditthuvittu ‘pudhiya erusalēmudaiya’ paagamaaga aagumpōdhu, adhaavadhu, 1,44,000 pēr adangiya, raajaakkalaagavum gurumaargalaagavum irukkira kristhuvudaiya manamagalaaga aagumpōdhu appadi olivīsuvaargal.—veli. 14:1; 21:1, 2, 24; 22:3-5.

ēsaayaa 60:1 niraivēruvadhil pudhiya erusalēmukku oru mukkiyamaana pangu irukkiradhu. (ēsaayaa 60:1, 3, 5, 11, 19, 20-ai velippadutthudhal 21:2, 9-11, 22-26-rōdu oppittu paarungal.) andrirundha isravēl dhēsatthil, erusalēmil irundhudhaan aatchi nadandhadhu. adhēmaadhiri pudhiya ulagatthil, pudhiya erusalēmum kristhuvum aatchi seivaargal. appadiyendraal, pudhiya erusalēm “kadavulidamirundhu paralōgatthaivittu irangi” varugiradhu endru sollappattiruppadhan arttham enna? būmiyilirukkum makkal pakkamaaga gavanatthai thiruppuvadhaiyum avargalmēl olivīsuvadhaiyumdhaan idhu artthappadutthugiradhu. ellaa dhēsatthaiyum sērndha kadavulbakthi ulla makkal “adhan velichatthil nadappaargal.” paavatthil irundhum maranatthil irundhumkūda avargalukku vidudhalai kidaikkum. (veli. 21:3, 4, 24) idharku piragudhaan, ēsaayaavum matra thīrkkadharisigalum sonnadhupōl ‘ellaamē pudhuppikkappattirukkum.’ (ap. 3:21) indha pudhuppikkira vēlai yēsu raajaavaaga aanapōdhu aarambitthadhu, aayira varusha aatchiyin mudivil adhu mudivadaiyum.

a pudhiya ulaga molippeyarppil ēsaayaa 60:1-il “sīyōn” alladhu “erusalēm” endra vaartthaigalai payanpadutthuvadharku badhilaaga “pen” endra vaartthai payanpadutthappattirukkiradhu. ēnendraal, “elundhiru,” “olivīsu” endra ebireya vinaichorkal pen paalil sollappattirukkiradhu. adhēmaadhiridhaan “un” endra vaartthaiyum pen paalil sollappattirukkiradhu. indha vasanatthil “pen” endru sollappattulladhaal idhu adaiyaala artthamulla pennai kurippadhaaga vaasippavaraal purindhukolla mudiyum.

b 1919-il unmai vanakkam thirumba nilainaattappaduvadhai patri esēkkiyēl 37:1-14-gilum velippadutthudhal 11:7-12-ilum solliyirukkiradhu. romba kaalamaaga aanmīga adimaitthanatthil irundha piragu, abishēgam seiyappatta kristhavargal ellaarum vidudhalai seiyappattu marubadiyum unmai vanakkatthil īdupaduvadhai patri esēkkiyēlil solliyirukkiradhu. aanaal, velippadutthudhalil solliyirukkira thīrkkadharisanam, kadavuludaiya makkalai munnindru valinadatthina abishēgam seiyappatta sagōdharargal adangiya oru chinna thogudhiyai patritthaan solgiradhu. ivargal aniyaayamaaga siraiyil adaikkappattadhaal konja kaalatthukku seyalpada mudiyaadha nilaiyil irundhaargal. ivargal aanmīga artthatthil uyirōdu varuvadhai patritthaan velippadutthudhal solgiradhu. 1919-il ivargal ‘unmaiyum vivēgamum ulla adimaiyaaga’ niyamikkappattaargal.—mat. 24:45; thūya vanakkam—būmiyengum! butthagatthil, pakkam 118-ai paarungal.