Skip to content

Poruladakkaatthirku sel

vaalkkai saridhai

artthamulla vaalkkaiyai thēdi payanam

artthamulla vaalkkaiyai thēdi payanam

naan matthiyadharai kadalil payanam seidhukondirundhēn. nadukkadalil payanam seidhukondirundhapōdhu padagukkullē thannīr ēra aarambitthuvittadhu. adhil oru ōttai irundhadhaal, ‘mada mada’vendru thannīr ullē vara aarambitthadhu. adharku pinbu, thidīrendru puyal adikka aarambitthadhu. naan romba bayandhupōi vaalkkaiyil mudhal dhadavaiyaaga jebam seidhēn. naan ēn indha kadal payanatthai aarambitthēn? kadhaiyai aarambatthilirundhu solgirēn.

en kudumbathōdu brēsilil irundhapōdhu—ēlu vayadhil

naan 1948-il nedharlaandhil pirandhēn. aduttha varusham brēsilil irukkira saavō pōlō endra idatthukku naangal kudumbamaaga kudimaarippōnōm. engaludaiya appaavum ammaavum thavaraamal charchukku pōvaargal. raatthiri saappitta pinbu, kudumbamaaga baibil padikkira palakkam engalukku irundhadhu. 1959-il naangal thirumbavum vēroru idatthukku kudimaarippōnōm. indha dhadavai amerikkaavil irukkira maasachūsets endra idatthukku kudimaarippōnōm.

engaludaiya vīttil mottham ettu pēr. adhanaal kudumbatthukkaaga appaa paadupattu ulaitthaar. sēlsmēn vēlai... rōdu pōdum vēlai... ena niraiya vēlaigal seidhaar. oru sarvadhēsa ērlain kampeniyilum sēlsmēnaaga vēlai paartthaar. andha vēlai kidaitthapōdhu engal vīttil ellaarukkum orē kondaattamaaga irundhadhu. ēnendraal, engalaal niraiya idangalukku pōga mudindhadhu.

naan palliyil padikkira kaalatthilēyē, ‘adutthu naan enna seivēn?’ endru adikkadi yōsippēn. ennudaiya nanbargal silar kallūriyil sēralaam endru mudivu panninaargal. innum silar raanuvatthil sēralaam endru mudivu panninaargal. aanaal, enakku raanuvatthil sēra konjamkūda ishtamillai. adidhadi, sandaiyellaam enakku sutthamaaga pidikkaadhu. adhanaal, raanuvatthil sēruvadharku badhilaaga kallūriyil sēralaam endru mudivu panninēn. matravargalukku udhavi seiya vēndum endra aasai enakku eppōdhumē irundhadhu. ēnendraal, adhudhaan vaalkkaikku unmaiyaana artthatthai kodukkiradhu endru ninaitthēn.

kallūri vaalkkai

niraiya varushangalaaga vaalkkaiyin artthatthai thēdi alaindhēn

kallūriyil padikkumpōdhu, manidhaviyal paadamdhaan enakku romba piditthirundhadhu. ēnendraal, uyir eppadi vandhadhu enbadhai therindhukolvadhil enakku romba aarvam irundhadhu. andha paadatthil, parinaamatthai patri katrukkodutthaargal. adhudhaan unmai endru sonnaargal. aanaal, avargal koduttha sila vilakkamellaam enakku nyaayamaaga padavillai. adhai kannai mūdikkondu namba vēndiyadhaaga irundhadhu. ariviyalpūrvamaaga adharku endha aadhaaramum illai.

olukkamaaga vaalvadhai patriyum kallūriyil engalukku solli tharavillai. eppadiyaavadhu nalla maark vaanga vēndum enbadharkutthaan mukkiyatthuvam kodutthaargal. nanbargalōdu sērndhu paarttigalukku pōga aarambitthēn. bōdhaipporulgalaiyum payanpaduttha aarambitthēn. adhellaam enakku sandhōshatthai thandhadhu. aanaal, andha sandhōsham appōdhaikku mattumdhaan irundhadhu. ‘ippadi vaalra vaalkkaiyila ēdhaavadhu arttham irukkaa?’ endru yōsitthēn.

idharku idaiyil naan baastan nagaratthukku pōi angē irukkira oru kallūriyil sērndhēn. ennudaiya padippu selavugalai gavanitthukkolvadharkaaga vidumurai naatkalil oru vēlaiyil sērndhēn. angēdhaan mudhanmudhalaaga oru yegōvaavin saatchiyai sandhitthēn. avar dhaaniyēl 4-aam adhigaaratthil solliyirukkira ‘ēlu kaalangalai’ patriya thīrkkadharisanatthai kaatti, naam kadaisi naatkalil vaalndhukondiruppadhaaga sonnaar. (dhaani. 4:13-17) baibilai patri ivar pēsuvadhai naan kēttukkondē irundhaal niraiya vishayangalil ennai maatrikkolla vēndiyirukkum endru ninaitthēn. adhanaal, mudindhavarai avaridam pēchu kodukkaadha maadhiri paartthukkondēn.

andha kallūriyil sērndhapōdhu, then amerikkaavil vaalantiyar vēlai seivadharku udhavum paadangalai thērndhedutthēn. matravargalukku udhavi seivadhudhaan artthamulla vaalkkai endru ninaitthēn. aanaal, adhuvum vaalkkaikku arttham kodukkavillai enbadhai pinbu purindhukondēn. adhanaal, andha semastarōdu kallūrikku pōvadhai nirutthivittēn.

dhūra idangalukku payanam—artthamulla vaalkkaiyai thēdi

1970, mē maadham nedharlaandhil irukkira aamstardaamukku pōnēn. angē, engal appaa vēlai paarttha adhē ērlains kampeniyil vēlaikku sērndhēn. adhanaal, niraiya idangalukku ennaal pōga mudindhadhu. aappirikkaa, amerikkaa, airōppaa, aasiyaa pōndra niraiya naadugalukku pōga mudindhadhu. naan endha naattukku pōnaalum angē irukkiravargal prachinaigalōdu pōraadikkondiruppadhai paartthēn. adhilirundhu veliyē varuvadharku avargalukku vali iruppadhaaga theriyavumillai. vaalkkaiyil edhaiyaavadhu saadhitthē aaga vēndum endra aasaiyil thirumbavum amerikkaavukku pōi baastanil irukkira adhē kallūriyil sēralaam endru mudivu panninēn.

kallūriyil sērndhum endha prayōjanamum illai. enakkullē irundha kēlvigalukku endha badhilum kidaikkavillai. kadaisiyil enna seivadhu endru theriyaamal manidhaviyal paadam nadatthugira pēraasiriyaridam aalōsanai kēttēn. avar sonna badhil enakku romba aachariyamaaga irundhadhu. ‘nī edhukku padikkirē, pēsaama nirutthidu’ endru sonnaar. romba sandhōsham endru ninaitthukkondu kallūriyilirundhu nindruvittēn.

adharku pinbum vaalkkaikkaana artthatthai ennaal kandupidikka mudiyavillai. adhanaal, edhai patriyum kavalaippadaamal manampōna pōkkil vaalgira hippi aatkalōdu sērndhukollalaam endru mudivu panninēn. naanum ennudaiya nanbargal silarum amerikkaavilirundhu meksikōvil irukkira akapulkō varai ōsiyilēyē savaari seidhuvandhōm. hippigalōdu sērndhu vaalndhapōdhu oru vishayatthai purindhukondēn. avargal vaalkkaiyilum artthamō unmaiyaana sandhōshamō illai. ēnendraal, avargalil niraiya pēr nērmaiyaagavum unmaiyaagavum nadakkavillai.

thēdal payanam—paaimara padagil

en nanbanōdu sērndhu ōr alagaana thīvai thēdi pōnēn

idharku idaiyil, chinna vayadhil enakku irundha ōr aasai marubadiyum thalaithūkka aarambitthadhu. kadalil payanam seiya vēndum enbadhudhaan andha aasai. oru payaniyaaga alla, oru kēptanaaga payanam seiya vēndum! endha samudhaaya kattuppaadum illaadha ōr alagaana thīvai kandupiditthu angē pōi irukka vēndum endru aasaippattēn. ennudaiya nanban taamukkum kadalil payanam seiya vēndum endra aasai irundhadhu. aanaal, sondhamaaga oru paaimara padagu irundhaaldhaan ippadi payanam seiya mudiyum.

adhanaal, naanum taamum speinil baarsilōnaavukku pakkatthil irukkira eranis dī maarukku pōi oru paaimara padagai vaanginōm. 31 adi nīlatthil irundha andha paaimara padagin peyar likkaraa. kadalil paadhugaappaaga payanam seivadharku ētra maadhiri adhil sila vēlaigalai seidhōm. naangal ninaittha idatthukku vēgamaaga pōi sēra vēndum endra avasaram edhuvum illaadhadhaal enjinai kalatrivittu kudippadharku niraiya thannīrai sēmitthuvaikka andha idatthai payanpadutthikkondōm. chinna chinna thuraimugangalil paaimara padagai ōttuvadharku 16 adi nīlamulla irandu thuduppugalai vaanginōm. oruvaliyaaga, indhiya perungadalil irukkira sēshēls endra idatthukku kilambinōm. aappirikkaavin mērku karaiyōramaaga pōi, appadiyē then aappirikkaavin nannambikkai munaiyai sutrivara vēndum enbadhudhaan engaludaiya thittam. sariyaana dhisaiyil payanam seivadharku natchatthirangal, varaipadangal, butthagangal, sila karuvigal ena ivai ellaamē engalukku udhaviyaaga irundhana. naangal sariyaaga endha idatthil irukkirōm enbadhai engalaal kandupidikka mudindhadhu. adhu romba aachariyamaaga irundhadhu.

kadalil payanam seivadharku indha palaiya padagu udhavaadhu enbadhai sīkkiratthil purindhukondōm. oru maninēratthukku 22 littar endra kanakkil thannīr padagukkul ērikkondē irundhadhu. adharku pinbu puyal aditthadhu. andha samayatthildhaan, aarambatthil naan sonna maadhiri, bayatthil mudhal dhadavaiyaaga jebam seidhēn. ‘engala kaappaatthunaa ungala patthi kandippaa therinjukkuvēn’ endru solli kadavulidam vaakku kodutthēn. konja nēratthilēyē puyal nindruvittadhu. adhanaal, kadavulukku naan koduttha vaakkai kaappaatrinēn.

kadalil payanam seidhukondē baibilai padikka aarambitthēn. thulli kudhikkira mīngalaiyum daalfingalaiyum alagaana adivaanatthaiyum paartthu rasitthukkondē pōnēn. raatthiriyil natchatthirakkūttatthai paartthu rasitthēn. adhai paarkka paarkka, nichayam kadavul oruvar irukkiraar enbadhai naan nambinēn. avarukku nammēl unmaiyilēyē romba akkarai irukkiradhu endrum nambinēn.

sila vaarangalukku pinbu, speyinil irukkira alikaand thuraimugatthukku pōi sērndhōm. angē pōna pinbu, engaludaiya padagai vitruvittu pudhidhaaga ondru vaanguvadharku muyarchi seidhōm. aanaal, enjin illaadha indha ōttai padagai yaar vaanguvaargal? adhanaal, adhai virpadharku konjam naal aanadhu. andha samayatthai payanpadutthi baibilai nandraaga paditthēn.

baibilai padikka padikka, naam sandhōshamaaga vaalvadharku thēvaiyaana niraiya vishayangal adhil iruppadhai purindhukondēn. sutthamaaga... olukkamaaga... vaalvadhu eppadi endru baibil romba thelivaaga solgiradhu. adhu enakku romba piditthirundhadhu. ennai pōl kristhavargal endru sollikkollum niraiya pēr ēn baibil solgirapadi nadappadhillai endru yōsitthēn.

ennudaiya vaalkkaiyai maatriyē aaga vēndum endru mudivu panninēn. adhanaal, bōdhai porulgalai payanpadutthuvadhai nirutthinēn. baibil solgira maadhiriyē nadakkira makkal kandippaaga iruppaargal endru thōndriyadhu. adhanaal, vaalkkaiyil irandaavadhu dhadavaiyaaga kadavulidam jebam seidhēn. appadippatta makkalai kandupidippadharku udhavi seiyumpadi kēttēn.

unmai madhatthai thēdi...

ovvoru madhamaaga aaraaindhu paartthaal unmaiyaana madhatthai kandupiditthuvidalaam endru ninaitthēn. alikaanttil irukkira theru valiyaaga nadandhu pōgumpōdhu niraiya valipaattu idangalai paartthēn. angellaam perumbaalum ēdhaavadhu silaigalō uruvangalō irundhana. adhanaal, avaiyellaam unmaiyaana madhangal illai endru ōrangattinēn.

orunaal nyaayitrukkilamai saayangaalam, thuraimugatthai paarttha maadhiri irundha oru malaiyōramaaga utkaarndhu yaakkōbu 2:1-5-ai vaasitthukkondirundhēn. andha vasanatthil, panakkaarargalai oruvidhamaagavum ēlaigalai oruvidhamaagavum nadatthuvadhu thavaru endru solliyirundhadhu. adharku pinbu, engaludaiya padagukku pōgum valiyil oru valipaattu idatthai paartthēn. andha kattidatthukku munbu “yegōvaavin saatchigaludaiya raajya mandram” ena eludhiyirundhadhu.

‘ingē irukkiravanga enkitta eppadi nadandhukkuraangannu paakkanum’ endru ninaitthēn. adhanaal, andha raajya mandratthukkullē pōnēn. kilindha jīns pōttukkondu dhaadiyōdu verum kaalil naan ullē pōnēn. angē irundha oru sagōdharar, ennai kūttikkondupōi oru vayadhaana sagōdhariyin pakkatthil irundha chēril utkaara vaitthaar. pēchu kodutthavar sonna vasanangalai andha sagōdhari enakku edutthu kaattinaar. kūttam mudindha pinbu, angē irundhavargal ellaarumē ennidam vandhu pēsinaargal. adhu enakku bayangara aachariyamaaga irundhadhu. adhil oruvar, baibil padippadharkaaga ennai avarudaiya vīttukkukkūda kūppittaar. ‘adha patthi naan yōsichuttu appuram solrēn’ endru sonnēn. naan innum baibilai paditthu mudikkaadhadhaaldhaan appadi sonnēn. aanaalum, naan kūttangalukku pōga aarambitthēn.

konja vaarangal kalitthu, baibil padippu patri ennidam pēsiya sagōdhararudaiya vīttukku pōnēn. naan kētta kēlvigalukku avar baibililirundhē badhil sonnaar. pinbu oru vaaram kalitthu, avar oru pai niraiya nalla thunimanigalai ennidam kodutthaar. andha thunigalin sondhakkaarar siraiyil iruppadhaaga sonnaar. oruvarmēl oruvar anbukaatta vēndum endra baibilin kattalaikku kīlppadindhu pōrukku pōgaadhadhaal avarukku andha nilaimai vandhadhaaga sonnaar. (ēsaa. 2:4; yōvaa. 13:34, 35) avar sonnadhai kētta pinbu, baibil solgirapadi vaalgira janangal ivargaldhaan enbadhai purindhukondēn. oruvaliyaaga, unmai madhatthai kandupiditthuvittēn! sandhōshatthai thēdi ini endha thīvukkum pōga kūdaadhu endrum baibilai aalamaaga padikka vēndum endrum ninaitthēn. adhanaal, nedharlaandhukkē thirumbi pōnēn.

vēlaiyai thēdi...

nedharlaandhil irukkum krōningan endra idatthukku naan ōsiyil payanam seidhu vandhēn. vandhu sēra naangu naatkal aagivittana. angē vaalkkaiyai ōttuvadharku enakku oru vēlai thēvaippattadhu. adhanaal, maravēlai seiyum oru kadaiyil vēlai kēttēn. angē irundhavar enakku oru vinnappatthai kodutthaar. adhil, naan endha madhatthai sērndhavan endru oru kēlvi irundhadhu. adhil naan, “yegōvaavin saatchi” endru eludhinēn. adhai paartthadhum andha mudhalaaliyin mugamē maarivittadhu. ‘naan ungalukku solli anupparēn’ endru avar ennidam sonnaar. aanaal, thirumba avar ennai kūppidavē illai.

mara vēlai seiyum innoru kadaiyil naan vēlai kēttēn. angirundha mudhalaali, naan enna paditthirukkirēn, idharku munbu vēlai paarttha anubavam irukkiradhaa endrellaam kēttaar. naan oru padagai paludhupaartthu iruppadhaaga sonnēn. adharku avar, “innaikku saayangaalamē vēlaikku sērndhudu” endru sonnaar. enakku orē aachariyamaaga irundhadhu! “aanaa oru kandishan, naan oru yegōvaavin saatchi, baibil solra maadhiri vaalrēn. adhanaala, endha prachinaiyum pannaadha maadhiri paartthukkō” endru sonnaar. adharku, “naanum yegōvaavin saatchidhaan” endru sonnēn. nīlamaana mudi, dhaadi ellaam vaitthiruppadhai paartthuvittu naan innum oru yegōvaavin saatchi aagavillai enbadhai avar purindhukondaar. adhanaal, “naan unakku baibil padippu edukkarēn” endru sonnaar. naan sandhōshamaaga otthukkondēn. ennudaiya jebatthukku yegōvaa badhil kodutthirukkiraar! (sang. 37:4) adhanaaldhaan, avar ennai ingē kūttikkondu vandhirukkiraar. idharku munbu pōna kadaiyil enakku ēn vēlai kidaikkavillai enbadhu appōdhudhaan purindhadhu. andha sagōdhararin kadaiyil oru varusham vēlai seidhēn. andha samayatthil, avar enakku baibil padippu edutthaar. adharku pinbu, janavari 1974-il nyaanasnaanam edutthēn.

artthamulla vaalkkaiyai kandupiditthēn

oru maadhatthukku pinbu payaniyar sēvaiyai aarambitthēn. adhu en manadhukku romba thirupthiyaaga irundhadhu. adharku aduttha maadham, aamstardaamil pudhidhaaga aarambitthirundha spaanish moli thogudhikku udhavi seivadharkaaga pōnēn. spaanish moliyilum pōrchugīs moliyilum baibil padippu edutthadhu enakku romba sandhōshamaaga irundhadhu. mē 1975-il visēsha payaniyaraaga sēvai seiyum vaaippu enakku kidaitthadhu.

visēsha payaniyaraaga irundha īnikkaa endra oru sagōdhari, spaanish moliyil nadakkira engaludaiya kūttatthukku orunaal vandhaar. avarōdu baibil padittha, boliviyaa naattai sērndha oru pennai engalidam arimugappadutthuvadharkaaga kūttikkondu vandhaar. īnikkaavum naanum oruvaraiyoruvar nandraaga therindhukolvadharkaaga kadidhangal eludhinōm. appōdhu engal iruvarukkum orē maadhiriyaana kurikkōlgal iruppadhu theriyavandhadhu. 1976-il naangal kalyaanam pannikkondōm. adharku pinbu, naangal irandu pērum sērndhu 1982-varai visēsha payaniyargalaaga sēvai seidhōm. andha varushatthil 73-vadhu giliyad palliyil kalandhukolla engalukku alaippu kidaitthadhu. palli mudindha pinbu, naangal kilakku aappirikkaavil niyamikkapattōm. adhu engalukku romba aachariyamaagavum sandhōshamaagavum irundhadhu. angē kenyaavil irukkira mōmbaasaril naangal aindhu varusham sēvai seidhōm. 1987-il taanzaaniyaavil naangal niyamikkappattōm. ūliya vēlaikku pōttirundha thadai appōdhudhaan angē nīkkappattirundhadhu. andha idatthil naangal 26 varushangal sēvai seidhōm. adharku pinbu thirumbavum kenyaavukkē vandhuvittōm.

kilakku aappirikkaavil irukkira makkalukku baibilai patri solli koduppadhu enakkum ennudaiya manaivikkum romba sandhōshamaaga irundhadhu

aarvamulla makkalukku baibilai patri katrukkoduppadhu engaludaiya vaalkkaikku unmaiyaana artthatthai kodutthirukkiradhu. udhaaranatthukku, mōmbaasaril irundhapōdhu podhu ūliyatthil oruvarai sandhitthēn. angē naan mudhanmudhalil baibil padippu edutthadhu avarukkutthaan. naan avarai sandhitthapōdhu irandu patthirikaigalai kodutthēn. udanē avar, ‘idha padichu mudichuttu naan enna seiyanum?’ endru kēttaar. aduttha vaaramē avarukku naangal baibil padippai aarambitthōm. nīngal būmiyil paradhīsil endrum vaalalaam endra butthagatthilirundhu paditthōm. andha butthagam svaahili moliyil appōdhudhaan veliyidappattirundhadhu. oru varusham baibil padippu padittha pinbu avar nyaanasnaanam edutthaar. olungaana payaniyaraagavum sēvai seidhaar. nyaanasnaanam edukka kittatthatta nūru pērukku avarum avarudaiya manaiviyum udhavi seidhirukkiraargal.

artthamulla vaalkkai vaala thannudaiya makkalukku yegōvaa eppadiyellaam udhavi seidhirukkiraar endru naanum īnikkaavum kannaara paartthirukkirōm

vaalkkaiyin artthatthai mudhanmudhalil purindhukondapōdhu, ōr arumaiyaana mutthai kandupidittha vyaabaariyai pōlavē naanum sandhōshappattēn. (mat. 13:45, 46) adhai ilakka naan virumbavē illai. adhanaal, vaalkkaiyin artthatthai purindhukolla matravargalukku udhavi seiya vēndum endru aasaippattēn. artthamulla vaalkkai vaala thannudaiya makkalukku yegōvaa eppadiyellaam udhavi seidhirukkiraar endru naanum ennudaiya manaiviyum kannaara paartthirukkirōm.