Skip to content

Poruladakkaatthirku sel

vaalkkai saridhai

“matravargalidamirundhu niraiya katrukkondēn!”

“matravargalidamirundhu niraiya katrukkondēn!”

naduraatthiri... kummiruttu... aljīriyaavin malaippagudhi... bayangara pōr nadandhukondirundha samayam. naan firenchu padaiyil irundhēn. manal mūttaigalukku pinnaadi kaiyil meshin gannōdu thaniyaaga kaaval kaatthukkondirundhēn. thidīrendru yaarō nadandhu varugira sattham kēttadhu. naan appadiyē bayandhu nadungivittēn. enakku appōdhu verum irubadhu vayadhudhaan. andha vayadhil naan saaga vēndumendrum ninaikkavillai, matravargalai saagadikka vēndumendrum ninaikkavillai. adhanaal, “kadavulē! ennai kaappaatthunga!” endru satthamaaga sonnēn.

andha dhigilaana sambavatthukku appuram en vaalkkaiyē maarivittadhu. appōdhudhaan, naan kadavulai patri yōsikka aarambitthēn. andraikku raatthiri enna nadandhadhendru solvadharku munnaadi kadavulai patri naan ēn yōsikka aarambitthēn enbadhai patri solgirēn. chinna vayadhil nadandha sambavangaldhaan ennai appadi yōsikka vaitthadhu.

en appaavidamirundhu katrukkonda paadangal

fraansin vadakku pagudhiyil gainaan endra ōr ūr irukkiradhu. 1937-il naan angē pirandhēn. engaludaiya ūril irundha nilakkari surangatthil appaa vēlai seidhukondirundhaar. kadinamaaga ulaippadhu evvalavu mukkiyam enbadhai avaridamirundhu katrukkondēn. adhōdu, ellaarukkum nīdhinyaayam kidaikkavēndumendru avar aasaippattaar. andha gunatthaiyum avaridamirundhu naan katrukkondēn. suranga tholilaaligalin paridhaabamaana nilaiyai paartthu avargalukkaaga appaa kural kodutthaar. avargaludaiya vaalkkaiyai munnukku konduvara vēndumenbadharkaaga sila amaippugalōdu sērndhu avargaludaiya urimaigalukkaaga pōraadinaar. ullūr paadhirigalin attūliyatthai paartthum avar kodhitthuppōnaar. avargal sogusaaga vaalndhaargal. aanaalum, suranga tholilaaligalai surandi pilaitthaargal. saappaadum panamum kēttu avargalai kashtappadutthinaargal. idhaiyellaam paartthu, appaavukku madham endraalē veruppaagivittadhu. adhanaal, madhatthai patri avar enakku edhuvumē solli tharavillai. engaludaiya vīttil kadavulai patri naangal pēsikkollavē maattōm.

valara valara naanum anīdhiyai verukka aarambitthēn. velinaattilirundhu vandhu fraansil kudiyēriyavargalai makkal thaalvaaga paartthaargal. adhai paartthu enakku kōbam kōbamaaga vandhadhu. naan appadi kudiyēriyavargaludaiya pillaigalōdu sērndhu kaalpandhu vilaiyaaduvēn. adhu enakku romba sandhōshamaaga irundhadhu. ennudaiya ammaavum fraansai sērndhavargal illai, pōlandhai sērndhavargal. adhanaal, endha ina vērupaadum illaamal, ellaarum sarisamamaaga vaalgira andha kaalatthukkaaga naan ēnginēn.

vaalkkaiyai patri thīviramaaga yōsikka aarambitthēn

naan raanuvatthil irundhapōdhu...

1957-il naan raanuvatthil sērndhēn. andha samayatthildhaan aarambatthil sonna andha sambavam nadandhadhu. “kadavulē! ennai kaappaatthunga!” endru satthamaaga sonnadhukku appram paartthaal en edhiril edhiri naattu raanuva vīrargal illai, oru kaattu kaludhai nindrukondirundhadhu! appōdhudhaan, enakku ‘appaadaa!’ endru irundhadhu. andha sambavamum sari, pōrum sari, vaalkkaiyai patri thīviramaaga yōsikka vaitthadhu. “naama edhukkaaga vaalarōm? kadavulukku namma mēla akkara irukkudhaa? ellaarum samaadhaanamaa vaalra kaalam ennaikkaavadhu varumaa?” endrellaam yōsikka aarambitthēn.

konja naalaikku appram appaa ammaavai paarppadharkaaga vīttukku vandhēn. appōdhu, oru yegōvaavin saatchiyai sandhitthēn. avar enakku oru baibil kodutthaar. naan aljīriyaavukku thirumbi pōnavudanē adhai padikka aarambitthēn. oru vasanam ennai romba yōsikka vaitthadhu. velippadutthudhal 21:3, 4-dhaan adhu. “kadavuludaiya kūdaaram manidhargalōdu irukkum, . . . avargaludaiya kannīraiyellaam kadavul thudaitthuviduvaar. inimēl maranam irukkaadhu, dhukkam irukkaadhu, alugai irukkaadhu, vēdhanai irukkaadhu” endru andha vasanam solgiradhu. adhai paditthavudanē enakku romba aachariyamaaga irundhadhu. ‘idhellaam unmaiyilēyē nadakkumaa?’ endru yōsitthēn. ēnendraal, andha samayatthil enakku kadavulai patriyum sari, baibilai patriyum sari, edhuvumē theriyaadhu.

1959-il naan raanuva sēvaiyai muditthu vittu thirumbi vandhēn. andha samayatthil fraansuvaa endra oru yegōvaavin saatchiyai sandhitthēn. baibililirundhu niraiya vishayangalai avar enakku solli kodutthaar. kadavulukku oru peyar iruppadhaagavum, yegōvaa enbadhudhaan andha peyar enbadhaiyum solli kodutthaar. (sang. 83:18) yegōvaa indha būmiyil nīdhi nyaayatthai konduvaruvaar endrum indha būmyai oru pūnjōlaiyaaga maatruvaar endrum andha samayatthil velippadutthudhal 21:3, 4-il solliyirukkiradhu ellaam nadakkum endru avar enakku sonnaar.

baibililirundhu katrukkonda vishayangal ellaam enakku nyaayamaaga pattadhu. adhu ellaamē en manadhai aalamaaga thottadhu. aanaal, baibilil illaadha vishayangalai paadhirigal solli koduppadhai ninaitthu enakku payangara kōbam vandhadhu. udanadiyaaga ēdhaavadhu seiya vēndum endru ninaitthēn. appōdhudhaan en appaa maadhiryē naanum yōsikkirēn enbadhu enakku puriya vandhadhu. enakku innum porumai thēvai enbadhai purindhukondēn.

fraansuvaavum matra yegōvaavin saatchigalum naan porumaiyaaga iruppadharku udhavi seidhaargal. matravargal seivadhu sariyaa thappaa endru solvadhu kristhavargalin vēlai illai enbadhaiyum kadavuludaiya arasaangatthai patri nalla seidhiyai solvadhudhaan nammudaiya vēlai enbadhaiyum avargal anbaaga edutthu sonnaargal. indha vēlaiyai seiya vēndum endrudhaan yēsuvum thannudaiya sīshargalidam solli irukkiraar. (mat. 24:14; lū. 4:43) matravargalukku eppadippatta nambikkai irundhaalumsari, avargalidam anbaavum saadhuriyamaagavum pēsuvadharku naan katrukkolla vēndiyirundhadhu. ēnendraal, ‘ejamaanin ūliyan sandaipōda kūdaadhu; adharku badhilaaga, ellaaridamum menmaiyaaga nadandhukolla’ vēndum endru baibil solgiradhu.—2 thī. 2:24.

naan thēvaiyaana maatrangalai seidhēn. 1959-il nadandha vattaara maanaattil nyaanasnaanam edutthēn. angē aanjal endra oru sagōdhariyai sandhitthēn. avarai enakku romba piditthuppōnadhu. avarudaiya sabaikku avvappōdhu pōi avarai sandhitthu pēsinēn. 1960-il naangal kalyaanam pannikkondōm. aval arumaiyaana manaivi, unmaiyilēyē yegōvaavidamirundhu vandha arpudhamaana parisu.—nīdhi. 19:14.

engaludaiya kalyaana naalil...

nyaanamum anubavamum ulla sagōdharargalidamirundhu niraiya katrukkondēn

itthanai varudangalaaga nyaanamum anubavamum irukkira sagōdharargalidamirundhu niraiya katrukkondēn. adhil mukkiyamaana paadatthai solla vēndum endraal, kashtamaana nyamippugal kidaikkumpōdhu naam manatthaalmaiyaaga irukka vēndum. nīdhimoligal 15:22 solgirabadi seiya vēndum. “aalōsagargal niraiya pēr irundhaal vetri nichayam” endru indha vasanam solgiradhu.

1965-il fraansil vattaara sēvaiyil irundhapōdhu...

indha vasanam solvadhu evvalavu unmai enbadhai 1964-il nandraaga purindhukondēn. ēnendraal, andha varushatthil ennai vattaara kangaaniyaaga niyamitthaargal. sabaigalukku pōi sagōdhara sagōdharigalai balappadutthuvadhudhaan ennudaiya vēlai. aanaal, appōdhu enakku verum 27 vayadhudhaan. anubavamum avvalavaaga illai. adhanaal, avvappōdhu sila thavarugalai seidhēn. adhilirundhu ellaam paadam katrukkolvadharku muyarchi seidhēn. ellaavatrukkummēl thiramaiyum anubavamum ulla ‘aalōsagargalidamirundhu’ niraiya katrukkondēn.

naan vattaara kangaaniyaaga sēvai seiya aarambittha pudhidhil nadandha oru sambavam en nyaabagatthirku varugiradhu. paarisil irukkira oru sabaikku vattaara sandhippukkaaga pōyirundhēn. andha vaaratthin kadaisiyil mudhirchiyulla oru sagōdharar ennidam vandhu, “lūyī, ungakitta konjam pēsalaamaa?” endru kēttaar. “kandippaa” endru sonnēn.

“lūyī, podhuvaa yaarukku daaktar thēvai?” endru avar kēttaar.

“udambu sari illaadhavangalukkutthaan” endru naan sonnēn.

“karektaa sonnīnga. aanaa, sabai kangaani kūdayum mudhirchiyulla matthavanga kūdayumdhaan nīnga niraiya nēram selavu pandra maadhiri theriyudhu. namma sabaiyila, sōrndhupōnavanga... pudhusaa varravanga... kūchasubaavam ullavanga... niraiya pēr irukkaanga. avangakūda sēndhu nēram selavu panninaa... avanga vīttukku saappaattukku pōnīngannaa... avanga romba sandhōshappaduvaanga” endru avar sonnaar..

andha sagōdharar kodutthadhu unmaiyilēyē nalla arivurai. yegōvaavin aadugalmēl avar vaitthirukkira anbai paartthu naan negilndhupōivittēn. ennai patri naan peridhaaga ninaikkaamal udanadiyaaga avar sonnabadi seidhēn. indha maadhiri sagōdharargal kidaitthadharku yegōvaavukku romba nandri.

paarisil irukkira kolambē nagaratthil 1969-ilirundhu 1973 varaikkum irandu sarvadhēsa maanaadugal nadandhadhu. adhil, unavu ilaakaa kangaaniyaaga ennai niyamitthaargal. 1973-il nadandha maanaattil aindhu naalaikku kittatthatta 60,000 pērukku saappaadu thayaar seiya vēndiyirundhadhu. naan appadiyē aadippōivittēn. aanaal, thirumbavum nīdhimoligal 15:22 enakku kai kodutthadhu. nammudaiya sagōdharargalil iraichi virpavargal, kaaykari thōttam vaitthiruppavargal, samaiyalkaarargal, porulgalai vaanguvadhil anubavam irukkiravargal endru ellaaridamum arivurai kēttēn. ivargal ellaarukkum unavu thuraiyil anubavam irundhadhu, aanmīga mudhirchiyum irundhadhu. naangal ellaarum ondrusērndhu malaimaadhiri irundha andha vēlaiyai nallabadiyaaga seidhu muditthōm.

1973-il en manaiviyaiyum, ennaiyum fraansil irukkira betthēlil sēvai seivadharku kūppittaargal. angē enakku kidaittha mudhal vēlaiyē kashtamaana oru vēlai. aappirikkaavil irukkira kēmarūn naattilirukkira sagōdhara sagōdharigalukku prasurangalai anuppi vaippadhudhaan andha vēlai. 1970-ilirundhu 1993 varaikkum andha naattil nammudaiya vēlaiyai thadai seidhirundhaargal. ennudaiya nyamippai ninaitthu naan thigaitthuppōivittēn. fraansil nadandhukondirundha nammudaiya vēlaiyai mērpaarvai seidhuvandha oru sagōdharar, adhai paartthu, “kēmarūnla irukkura namma sagōdharargalukku prasuranga rombavē thēvai. avangala gavanichikkiradhu nammalōda poruppu” endru solli ennai urchaagappadutthinaar. avar sonna maadhiryē naangal seidhōm.

kēmarūnilirundhu vandhirundha saatchigalōdu naijīriyaavil nadandha oru visēsha kūttam, 1973

kēmarūnil irukkira mūppargalai sandhippadharkaaga andha naattin ellaiyai ottiyirukkira naadugalukku naan adikkadi payanam seidhēn. andha mūppargal dhairiyamaanavargal, adhē samayatthil, vivēgamaanavargal. endha thadaiyum illaamal, kēmarūnukkullē prasurangalai anuppi vaippadharku thēvaiyaana udhavigalai seidhaargal. engaludaiya muyarchigalai yegōvaa aasīrvadhitthaar. kittatthatta 20 varushangalaaga, kaavarkōburamum sari, nam raajya sēvaiyum sari, oru maadhamkūda thavaraamal avargaludaiya kaikku pōi sērndhadhu.

1977-il kēmarūnil irundhu vandhirundha vattaara kangaanigalaiyum avargaludaiya manaivigalaiyum aanjalum naanum naijīriyaavil sandhitthapōdhu...

ennudaiya arumaiyaana manaiviyidamirundhu niraiya katrukkondēn

naangal kaadhalikka aarambittha andha samayatthilēyē aanjalukku yegōvaavidam nerukkamaana natpu irundhadhaiyum, arumaiyaana gunangal irundhadhaiyum gavanitthēn. kalyaanam aanadhukku appram andha gunangalai innum thelivaaga paarkka mudindhadhu. sollappōnaal, engalukku kalyaanam aana andraikkē thambadhiyaaga yegōvaavukku niraiya sēvai seiya vēndum endra aasai engalukku iruppadhai patri jebatthil ennai solla sonnaal. andha jebatthirku yegōvaa badhil kodutthaar.

yegōvaamēl mulu nambikkai vaippadharku aanjal eppōdhumē enakku udhaviyaaga irundhirukkiraal. oru vishayatthai solla vēndum endraal 1973-il engalai betthēlukku kūppittapōdhu naan thayanginēn. ēnendraal, vattaara sēvai enakku romba piditthirundhadhu. aanaal aanjal, ‘naama yegōvaavukku dhaanē arppanitthu irukkurōm. appadinnaa avarudaiya amaippu solra ellaatthaiyum naama seiyanumdhaanē?’ endru kēttaal. (ebi. 13:17) adharku marupēchu ēdhaavadhu solla mudiyumaa? adhanaal, naangal betthēlukku pōnōm. en manaivi butthisaaliyaaga nadandhukolvaal, thelivaaga yōsippaal. ellaavatraiyum yegōvaa paarkkira maadhiri paarppaal. indha gunangal ellaam ivvalavu varushamaaga engaludaiya kudumba vaalkkai sandhōshamaaga iruppadharku udhaviyadhu. nalla mudivugalai eduppadharkum urudhunaiyaaga irundhadhu.

fraansu betthēlil irukkira thōttatthil aanjalōdu...

engalukku vayadhaagikkondē pōgiradhu. ippōdhum aanjal enakku pakkabalamaaga irukkiraal. amaippu nadatthugira niraiya palligal perumbaalum aangilatthil nadappadhaal, andha moliyai naangal irandu pērum katrukkolla vēndiyirundhadhu. adhanaal, andha moliyai nandraaga katrukkolla muyarchi seidhōm. adharkaaga, aangila moli sabaikku pōnōm. andha samayatthil, engalukku 70 vayadhukkumēl aagiyirundhadhu. naan fraansu naattu kilai aluvalaga kuluvil iruppadhaal enakku niraiya poruppugal irukkindrana. adhanaal, innoru moliyai katrukkolvadhu savaaldhaan. aanaalum, naangal oruttharukku orutthar udhavi seidhukondōm. ippōdhu engalukku 80 vayadhukkumēl aagiradhu. kūttangalukkaaga aangilatthilum thayaarikkirōm, frenchilum thayaarikkirōm. adhōdu, sabai kūttangalukku pōvadharkum, sagōdhara sagōdharigaludan sērndhu ūliyatthukku pōvadharkum engalaal mudindha ellaa muyarchigalaiyum edukkirōm. aangilatthai katrukkolla naangal eduttha muyarchigalai yegōvaa aasīrvadhitthaar.

2017-il engalukku oru periya aasīrvaadham kidaitthadhu. kilai aluvalaga kulu angatthinargalukkum avargaludaiya manaivigalukkum nadakkira palliyil kalandhukollum vaaippu engalukku kidaitthadhu. adhu niyu yaark, pēttarsanil irukkira vaatchtavar kalvi maiyatthil nadandhadhu.

yegōvaavin makkalil vayadhaanavargalaaga irundhaalum sari, ilainyargalaaga irundhaalum sari, avargalukku sirandha kalvi kidaikkiradhu. idhil aachariyappaduvadharku ondrum illai. (ubaa. 4:5-8) ēnendraal, yegōvaa magatthaana pōdhagar. (ēsaa. 30:20) yegōvaa solvadhaiyum anubavamulla sagōdhara sagōdharigal solvadhaiyum chinna vayadhil irukkiravargal kēttu nadakkumpōdhu avargal mudhirchiyulla aatkalaaga aagiraargal. vaalkkaiyil avargalukku vetriyum kidaikkiradhu. idhai en anubavatthil paartthirukkirēn. “nyaanamullavanukku ubadhēsam pannu, avan innum nyaanamaaga nadappaan. nīdhimaanukku katrukkodu, avan innum arivaaliyaaga aavaan” endru nīdhimoligal 9:9 solvadhu evvalavu unmai!

60 varushatthukku munnaadi aljīriyaavin malaippagudhiyil andha dhigilaana raatthiriyil nadandha sambavatthai avvappōdhu naan ninaitthu paarppēn. enakku munnaadi evvalavu arumaiyaana oru vaalkkai irukkiradhu enbadhu andha samayatthil enakku theriyaadhu. matravargalidamirundhu niraiya katrukkondēn! enakkum sari, aanjalukkum sari, yegōvaa arpudhamaana oru vaalkkaiyai kodutthirukkiraar. adhanaal, yegōvaavidamirundhum avarai nēsikkira nyaanamum anubavamum ulla sagōdhara sagōdharigalidamirundhum katrukkolvadhai naangal nirutthavē maattōm.