Skip to content

Poruladakkaatthirku sel

paadam 21

patthaavadhu dhandanai

patthaavadhu dhandanai

paarvōnudaiya mugatthai ini paarkka pōvadhillai endru mōsē avanidam urudhiyaaga sollivittaar. aanaal, kilambuvadharku mun avanidam, ‘indraikku naduraatthiri, paarvōnin maganmudhal adimaiyin maganvaraikkum egipthil irukkira ellaa mudhal magangalum setthuppōvaargal’ endru sonnaar.

yegōvaa isravēlargalidam oru visēsha unavai saappida sonnaar. avargalidam, ‘oruvayadhulla aattu kadaavai kolla vēndum. adhu semmariyaadaagavō vellaadaagavō irukkalaam. adhan ratthatthil konjatthai edutthu, vīttuvaasalin nilaikkaalgalil thelikka vēndum. adhan iraichiyai suttu, pulippillaadha rottiyōdu sērtthu saappida vēndum. udaigalai pōttukkondu, kaalil seruppai pōttukkondu kilambuvadharku thayaaraaga irungal. indru raatthiri naan ungalai vidudhalai seivēn’ endru sonnaar. isravēlargalukku evvalavu sandhōshamaaga irundhirukkum!

naduraatthiriyil, yegōvaavin thūdhar egipthil irundha ovvoru vīttukkum pōnaar. rattham thelikkappattirundha vīdugalai andha dhēvathūdhar kadandhupōnaar. aanaal, yaarudaiya vīttu nilaikkaalgalil rattham thelikkappadaamal irundhadhō andha vīttilulla mudhal magan setthuppōnaan. ēlai, panakkaarar endra vitthiyaasam illaamal egipthiyargalin mudhal magangal ellaarum setthuppōnaargal. aanaal, isravēlargalin pillaigal yaarumē saagavillai.

paarvōnudaiya maganum setthuppōnaan. paarvōnaal inimēlum thaangikkolla mudiyavillai. udanadiyaaga mōsēyaiyum aarōnaiyum kūppittu, ‘ingirundhu pōividungal. pōi ungaludaiya kadavulai vanangungal. ungal mirugangalaiyum ōttikkondu pōngal!’ endru sonnaan.

mulu nilaa velichatthil, isravēlargal egipthaivittu kilambinaargal. avargal kudumbam kudumbamaagavum kōtthiram kōtthiramaagavum pōnaargal. avargalil aaru latcham aangalum niraiya pengalum kulandhaigalum irundhaargal. egipthil irundha matra makkalil niraiya pērum yegōvaavai vananguvadharkaaga avargalōdu pōnaargal. oruvaliyaaga, isravēlargalukku vidudhalai kidaitthadhu!

yegōvaa thangalai eppadi kaappaatrinaar endru ninaitthu paarppadharkaaga, ovvoru varushamum isravēlargal andha visēsha unavai saappittaargal. adhai paskaa endru sonnaargal. adharku, ‘kadandhu pōvadhu’ endru arttham.

“un mūlam en vallamaiyai kaattuvadharkum būmiyengum en peyar arivikkappaduvadharkumē naan unnai vittuvaitthirukkirēn.”—rōmar 9:17